Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalme on lääne-ida suunas pikk 35 m ja vastassuunas 20 m. Kõrgust on võimatu määrata, kuna ta on täis lõhkumisauke. Põhjaotsas asub 6 x 10 m suurune auk. Kalmest paistab välja suuremaid kive, eriti keskosas.

Asukoha kirjeldus

Kivikalme asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Kambja kihelkonnas. Kivikalme paikneb Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteest kirdepool. Maastikuliselt paikneb kivikalme Tatra oru lõunapoolsel veerul.

Ajalugu

Kalmet märgib juba 1884. aastal C. Grenwingk oma Kambja kalme kaevamise aruandes Jaagu kalme nime all. Lisatud on ka skeem. 1886. aasta Õpetatud Eesti Seltsi ekskursiooni ajal tehti kalmel ka väiksemaid proovikaevamisi. Kõige ulatuslikumalt on kalmet kaevanud 1907. aastal W. Schlüter. Kalmet on kirjeldanud 1929. aastal ka A. Feldmann Kambja kihelkonna muistise kirjelduses.
Leiumaterjali alusel on kalme dateeritav 3.-5. sajandisse ja on riikliku kaitse alla võtud 1964. aastal.

Aruanded

Vindi, A. 1994. Inspektsiooniaruanne Kambja kihelkonna Tatraoru piirkonnast.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.