12865 Kiviaja asulakoht "Akali"
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kiviaja asulakoht "Akali" |
---|---|
Mälestise registri number | 12865 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 08.01.1998 |
Registreeritud | 08.01.1998 |
X-koordinaat | 688745.13 |
Y-koordinaat | 6478695.65 |
Mälestise vana number | 1653 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(2)
Paikvaatlused(3)
Paikvaatluse kuupäev: 22.04.14
Menetleja: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Elupaigad, Asulakoht.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. |
Kirjeldus Asula tekkimise ajal on turvaskatte pind ümbritseval alal olnud u 2,5 m madalamal kui praegu. Vastavalt sellele on kühm ümbrusega võrreldes ulatunud kuni 3 m kõrgusele. Asula on tekkinud kühmu kirdejalamile ajal, mil see hakkas juba soostuma. Kultuurkihis on seal turbamuld, seda katab mustjas turvas, selle peal pruunikas turvas. Leidude esinemistihedust ja omaaegset pinnareljeefi arvestades teht kindlaks asula umbkaudsed piirid. Kultuurkiht hõlmab kirde-edela suunas ca 170 m pikkuse ja loode-kagu suunas ca 110 m laiuse ala, pindalaga umbes 17 000 m². Kogu see territoorium ei olnud aga korraga asustatud. Algselt on asula paiknenud kühmu jõepoolsel jalamil, jäädes jõest 30-40 m kaugusele. Põhjavete tõustes, millega kaasnes turba kasvamine, on asula järk-järgult nihkunud kühmu nõlva mööda kõrgemale. Asula kirdeosas on kultuurkiht nähtavasti kiiresti turbaga kattunud, mistõttu seal on säilinud luu-ja sarvesemed ning osteoloogiline materjal; kühmu kõrgemal osal, kus turvas on tekkinud aeglasemalt või üldse puudub, luuainest säilinud ei ole. |
Asukoha kirjeldus Akali asulakoht paikneb Tartu maakonnas Emajõe suudmealal Akali jõe edelakaldal, selle Emajõest hargnemise kohalt ca 2 km kagu pool. |
Ajalugu Juurviljaaia harimisel oli kühmu kõrgemalt osalt ammugi leitud keraamikat ja muuseas ka pronksesemeid, millele aga ei pööratud erilist tähelepanu. 1937. a leiti juurviljaaia ja jõe vaheliselt alalt turbavõtmisel kammkeraamikat, millest näidiseid viidi Tartu Ülikooli arheoloogiamuuseumi. 1938. a korraldas Tartu Ülikooli Arheoloogia Kabinet asulakohal R. Indreko juhtimisel proovikaevamised, kus kaevati 4 šurfi, ja 1939. a ulatuslikumad kaevamised, kus uuriti läbi 8 kaevandit. 1949.-1952. a jätkas kaevamisi ENSV TA Ajaloo Instituudi arheoloogia sektor L. Jaanitsa juhatusel. Uuriti läbi 11 kaevandit. Viimased, täiendavad kaevamised korraldas sama asutus 1966. a, mil uuriti veel kaht kaevandit. Kokku on asulal läbi kaevatud 642 m², kusjuures on saadud ca 30600 savinõutükki, 1655 kivieset (sealhulgas 1255 eset tulekivist), 280 luu-ja sarveset, 55 merevaigutükki, 11 savieset ja 1360 tulekivikildu. Lisaks sellel on asulast rohkesti osteoloogilist materjali. |
Kaitsevööndi ulatus Kaitsevöönd: "Kultuurimälestisele kaitsevööndi määramine" kultuuriministri käskkiri 21. juuni 2006 nr 208 (RTL, 04.07.2006, 52, 967). |
Üldinfo Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud. |