Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kivikalme servad on põllukivide kokkulükkamisel lõhutud ja kive on kalme peale lükatud.
Väliselt meenutabki kalme ligikaudu 1,5 m kõrgust põllukivihunnikut, mõõtmetega põhja-lõuna suunas ligikaudu 25 meetrit ja ida-lääne suunas 12 meetrit, kalme lõunapoolses osas kasvavad põõsad.

Asukoha kirjeldus

Kivikalme asub endise jaotuse järgi Tartumaal Puhja kihelkonnas. Kivikalme paikneb Tartu-Viljandi maantee ja Puhja-Rämsi teede vahelisel alal, jäädes Tartu-Viljandi maanteest põhja poole. Maastikulisel paikneb kalme kergelt lainelisel maastikul. Kalmest edelasse jääb kivikalme reg nr 12920.

Ajalugu

Kalme võimalik kuuluvus jääb ajavahemikku II aastatuhande I poolest kuni II aastatuhande alguseni. Puhja kihelkonna kirjelduses 1921. a (käsikiri ajaloo Instituudis) on märgitud Laatsi talu põllus olevaid kiviridu umbes 50 m laiusel ja 350 m pikkusel alal Paaris kohas olla näha olnud 16-17 sammu läbimõõduga kiviringe. Rahvapärimuse kohaselt olla vanapagan neist kividest Võrtsjärvele silda tahtnud ehitada. Kalmest leide ei ole teada. Mälestisele on koostanud 1976. a passi arheoloog S. Laul (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevöönd: "Kultuurimälestisele kaitsevööndi määramine" kultuuriministri käskkiri 21. juuni 2006 nr 208 (RTL, 04.07.2006, 52, 967).

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.