Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Muinasasula kultuurkiht on põhimiselt täheldatav Alatskivi-Pataste maanteest lõuna pool, seljaku kaldjal idaäärel. Maanteest 15-20 m lõuna pool võib märagata eriti silmatorkavat oluliselt intensiivsema tumedusega kultuurkihti. Siin on näiteks rohkesti sütt ja savinõukilde. Põllumaa ülemises osas on muld märksa heledam, ilmselt on sealt mulda alla uhutud. Mõnevõrra võib kultuurkihti täheldada ka ida pool asuval kaldjal alal, millest kaugemale ida poole pole asula ilmselt ulatunud. Asulakoht on seega paiknenud seljaku idaküljel, nii ida kui lääne pool madalat nõgu. Asulakoha täheldatav ulatus võis põhja-lõuna suunas olla 140 m ja ida-lääne suunas 100 m.

Asukoha kirjeldus

Asulakoht asub endise jaotuse järgi Tartumaal, Maarja-Magdaleena kihelkonnas. Asulakoht paikneb Pataste-Välgi-Alatskivi maanteest nii lõuna kui ka põhja pool. Maastikuliselt paikneb muistis Vooremaad ja Kodavere neemikut lahutavas metsaderohkel ala, mida liigendavad mitmesugused liivakünkad ja mõhnastikud.

Ajalugu

Muistis on dateeritav II aastatuhande I poolde. Asulakoha leidis arheoloog Ain Lavi 1979. aasta aprillis.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevöönd: "Kultuurimälestisele kaitsevööndi määramine" Kultuuriministri käskkiri 21. juuni 2006 nr 208 (RTL, 04.07.2006, 52, 967).

Aruanded

Lavi, A. 1987. Uusi muistiseid Maarja-Magdaleena khk alalt.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.