Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Ajalugu

Kihelkonnakirjeldus A. Suik 1923-1924.
Asukoht - Patküla vallas, Peetrianni talu maal metsas, põhjapool külavahe tee ääres, mis läheb talu juurest Helme Koorküla maanteele.
Kirjeldus - Peaaegu vakamaa suurune kruusa auk. Praegu kruusa enam ei võeta ja pääl kasvab noor mets. Koorküla õpetaja hr Ruuti teatel tulnud sealt Jungi ajal välja paku sisse maetud surnu luukere.

J. Jung „Muinasaja teadus II“, lk 143.
Kalme Paatkülas, Peetrianni talu piiri sees, Ahne jõe kaldal. On niisama kruusa mägi, kust kaevates surnute luukeresid välja on tulnud ja kelle mõnel sarnane puu puru ümber on olnud nagu oleks surnud küna või välja õnnistatud molli sees maha maetud.

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).