Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Kirjeldus

Tegemist on roosakast graniidist rändrahnuga, mis tõuseb idaküljel 55 cm ja lääneküljel 1,15 m maapinnast kõrgemale. Kivi pikkus põhja-lõuna suunas on 2,2 m. Kivi pealispind on kohati lahti murenenud. Kivil on täheldatud neli lohku (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kultusekivi asub endise jaotuse järgi Helme kihelkonnas. Kivi paikneb Loodi-Helme teest 30 m ida pool, langeval maastikul. Kultusekivist reg nr 13067 jääb kultusekivi rg nr 13066 ligikaudu 8,5 m kirde poole.

Ajalugu

Muistise võib dateerida I aastatuhandesse. Kirjeldatav kivi on mainitud A. Suiki Helme kihelkonna kirjelduses aastast 1923/1924, lk 119. Suik mainib, et kivid olla varem olnud nende ümber asunud kivikalme sees, mis aga ära on lõhutud ja põlluks tehtud.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.