13099 Linnus
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Linnus |
---|---|
Mälestise registri number | 13099 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 09.01.1998 |
Registreeritud | 09.01.1998 |
X-koordinaat | 642613.22 |
Y-koordinaat | 6402602.62 |
Mälestise vana number | - |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(3)
Paikvaatluse kuupäev: 14.04.20
Menetleja: Valgamaa nõunik, Margis Sein
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav. |
Kirjeldus Järsunõlvaline, jalamil enam-vähem ümar ja põhja-lõuna suunas veidi ovaalse pealispinnaga mägi on umbes 28 m kõrgune. Tasane, servade suunas kergelt alanev mäelagi on ligikaudu 50 x 28 m mõõtmetega. Nähtavad kaitseehitiste jäljed puuduvad (E. Tõnisson, Eesti muinaslinnad, 2008, lk 312). |
Asukoha kirjeldus Mälestis asub endise jaotuse järgi Karula kihelkonnas. Mälestis paikneb Laatre-Hargla ja Valga-Antsla teeristist umbes 1400 m kagu pool, Rebase talu asemest ligikaudu 450 m loodes. |
Ajalugu Linnus ei tohiks olla varasem 6. ja hilisem 11. sajandist. 1996. a avastatud linnusele on kaevatud kolm proovišurfi, millest mäe keskosale ja lõunaosasse tehtutes kultuurkiht puudus. Kolmandas, järsunõlvalise idaserva lähedale tehtus koosnes pinnase ülaosa erosioonimullast. 40 cm sügavusel algas 40 cm paksune liivale ladestunud kultuurkiht, mille alaosa sisaldas rohkesti käsitsi tehtud savinõude kilde, söetükikesi ja luid. Linnust on käsitlenud E. Laid 1923. a väljaandes Eesti muinaslinnad, A. Tvauri ja A.Vindi kogumikus Arheoloogilised Välitööd Eestis. 1996, lk 148; E. Tõnissoni raamatus Eesti muinaslinnad. Tartu-Tallinn, 2008, lk 312-313. |
Aruanded Valk, H. 2011. Aruanne arheoloogilistest kaevamistest Karula Rebäse linnamäel 19.-26.07.2010 |
Üldinfo Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid. |