Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Ajalugu

Päidla keskaegne asulakoht ja kaev (Otepää khk) Andres Vindi.
1992. aasta talve veebruaris hakati Päidla kandis tegema talude maaparandust, mida teostas Elva maaparandus. Kuna ühe talu maapeal (endine mõisa koht, Riiviku pere) oli varem leitud asulakoht ja sinna pidi tulema kuivenduskraav otsustasin tööd jälgida. Nädala sees aega ei olnud ja kuna töid tegi suur ekskavaator, sai kraav valmis.
Ühel päeval teatati mulle, et oli välja tulnud mingi kaev. Läksin kohapeale asja üle vaatama. Välja oli tulnud puust raketega kaev. See asub Nõuni kolhoosi äädikatsehhist 150 m kirde pool kuivenduskraavi lõunakaldal. Ekskavaator oli ühe külje minema viinud, teine pool oli kraavi seina sees alles. Tehtud oli ta kuusepuust ja süvendatud loodusliku savi sisse. Kaevul oli ainult kaks raket, ta asetses ca 2 m sügavusel maa sees. Kaev on tehtud poolikust palgist, mille pikkuseks oli 158 cm ja läbimõõt 15 cm. Tapi sügavuseks oli 15 cm ja laiuseks samuti 15 cm, palgi kõrguseks tuli 28 cm. Kaevu sügavus oli ligikaudu 74 cm. Väljastpoolt on kaev vooderdatud sinisaviga ja selgesti on näha tema sissekaeve kraavi seina profiilis. Kaevu ülemist raket katsid kultuur- ja künnikiht. Seest oli kaev täidetud aja jooksul sinna kogunenud pinnasega.

Aruanded

Vindi, A. 1994. Päidla asulakohad, kaev ja kirves.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.