Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Asulakoha kultuurkiht on täheldatav umbes 200 m pikkusel ja umbes 70 m laiusel alal. Asulakoha alal on maapind tumedam kui mujal, rohkesti leidub põlenud kive (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Asulakoht asub endise jaotuse järgi Sangaste kihelkonnas. Muistis paikneb Tartu-Valga maanteest 150 m ida pool, Puka mõisa peahoone juurde viivast alleest vahetult põhja pool, kalmistust reg nr 13126 ligikaudu 150 m edela pool, Puka oja läänekalda, oja poole alaneval nõlval.

Ajalugu

Muistise avastasid 4. mail 1996. aastal Andres Tvauri ja Andres Vindi Tartu Ülikoolist. Asulakoha ala oli avastamise ajal küntud põllu all. Leiti käsitsi ja kedral valmistatud savinõude kilde. Muistise võib leidude põhjal dateerida 11.-18. sajandisse.

Aruanded

Vindi, A. 1996. Inspektsioonist Sangaste ja Karula kihelkonda 02.-05. mail 1996.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.