13130 Kalmistu "Mulgi kabel"
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kalmistu "Mulgi kabel" |
---|---|
Mälestise registri number | 13130 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 09.01.1998 |
Registreeritud | 09.01.1998 |
X-koordinaat | 625162.62 |
Y-koordinaat | 6442691.00 |
Mälestise vana number | 43-k |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(4)
Paikvaatluse kuupäev: 23.09.21
Menetleja: Tartumaa nõunik, Inga Raudvassar
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. |
Kirjeldus Kalme paikneb umbes 3 m ümbritsevast maapinnast kõrgemale kerkival ida-lääne suunalisel künkal. Osa kalmistust on ilmselt tee ehitamisega lõhutud. Maapind on kalme alal hele ja väga liivane (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal). |
Asukoha kirjeldus Kalmistu paikneb endise jaotuse järgi Rõngu kihelkonnas. Mälestis asub vahetult Viljandi-Rõngu maanteest lõuna pool, Pühatse-Kure teeristist ligikaudu 100 m edela pool. |
Ajalugu Muistise võib dateerida 13.-18. sajandisse. Pühaste külakalme on mainitud Jaan Jungi käsikirjas ja kihelkonnakirjeldustes (mõlemad Ajaloo Instituudis). |
Aruanded Vindi, A. 1996. Inspektsioonist Sangaste ja Karula kihelkonda 02.-05. mail 1996. |
Üldinfo Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis). |