Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Otepää linnamägi"
Mälestise registri number 13160
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 09.01.1998
Registreeritud 09.01.1998
X-koordinaat 647803.93
Y-koordinaat 6437892.85
Mälestise vana number 1715
Ava kaardil

Paikvaatlused(15)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 07.04.20

Menetleja: Valgamaa nõunik, Margis Sein

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 28.12.2008.

Kirjeldus


Linnus on omaette seisev mäeküngas, mis moodustub kõrgemast lõunapoolsest osast ja sellega liituvast madalamast põhjapoolsest astangust. Linnuseks oli kõrgem lõunapoolne osa, madalamal astangul paiknes asula, alates 12. sajandist eeslinnus. Linnuse nõlva ülaosa on kunstlikult järsemaks tehtud. Kuna hilisem piiskopilinnus, (mälestis reg nr 23235) ehitati muistsete eestlaste linnuse peale on varasem kultuurkiht säilinud vaid kohati ning kaitseehitistest ja hoonestusest pole leitud selgemaid jäänuseid. Linnuse alumisele platoole püstitatud mälestusmärk: Otepää 1116 – 1966. Ülemise platoo lõunapoolsel osal on säilinud 1930-ndaist aastaist linnuse kaart (Eesti Arhitektuur 4; E. Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Tartu-Tallinn, 2008 lk 307; Eestimaa linnuste teejuht, mälestise pass)

Sisestatud: 28.12.2008.

Asukoha kirjeldus


Otepää linnus asub endise jaotuse järgi Lõuna-Tartumaal, Otepää kihelkonnas. Linnus paikneb praeguse Otepää linna territooriumi idapoolsel serval, Otepääle suunduvate teede ristumiskohast ida pool. Linnuse põhjapoolsest otsast läheb mööda tee Vana-Otepääle, linnamäest umbes 250 meetrit lääne poole jääb Otepäält Antsla suunas minev tee. Linnusest kirdes asuvad kaks väikest järve – Alevijärv ja Juusa järv. Linnuse ümbrusest on teada mitu maa-alust kalmistut. Nendest üks, mälestis reg nr 13159, asetseb linnuse idakülje all, jalamist 30 meetri kaugusel. Sellel on näha veel üks vana kivirist.

Sisestatud: 02.01.2012.

Ajalugu


Otepää oli muinasmaakond Ugandi tähtsamaid keskusi alates 12. sajandist ja ta etendas olulist osa muistses vabadusvõitluses. Korduvalt on Otepääd mainitud vene kroonikates. Novgorodi kroonikas juba 1116. aastal. Nii Novgorodi kroonikad kui ka Henriku kroonika märgivad Otepääd kui Kagu-Eesti tähtsat poliitilist ja majanduslikku keskust, samuti teede sõlmpunkti. Pärast linnuse lõplikult saksalaste valdusesse langemist hakati 1224. a Otepääl ehitama piiskopilinnust, mille põhiplaan järgis muinaseestlaste kaitsesüsteemi. Piiskopilinnus püsis siin kuni XIV sajandi lõpuni, kus ta piiskopkonna ja ordu vahelises sõjas (1396-1397) hävis. Linnust on arheoloogiliselt uuritud alates 1839. a. 1895. a teostas Otepääl kaevamisi S. Bogojavlenski. Suurema ulatusega uurimistöid teostas ENSV TA Ajaloo Instituut teadusliku sekretäri O. Saadre juhtimisel aastatel 1950-1961, arheoloog A. Mäesalu juhendamisel toimusid kaevamised linnuses 1983. a. Väiksema ulatusega uurimistööd on jätkunud aga ka peale seda kuni käesoleva ajani. Linnuse kujunemislugu ja seal toimunud arheoloogiliste kaevamiste tulemusi on kajastatud erinevates väljaannetes.

Sisestatud: 28.12.2008.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 10.03.2015.