Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Kirjeldus

Linnuse ligikaudu 15 m kõrgused nõlvad on ühtlaselt järsud ja kunstlikult järsustatud. Mäeservas valli pole, kuid platoo põhjaservas, kus ümbritsev maapind on kõrgem ja ligipääs linnusele hõlpsam, on kuni 4 m laiune ning ligi 1 m kõrgune vallilaadne pinnasekuhjatis. Linnamäe nõlval, ligikaudu poole nõlva kõrgusel asub mäge ümbritsev 3-4 m laiune astang. Selle mäepoolses servas on teravneva põhjaga madal kraav, välisäärel aga kraavi põhjast mõõdetuna 1,3-1,5 m kõrgune vall. Võimalik, et linnuse väravakoht on asetsenud linnuse kagunurgas praeguse üleminekutee kohal, kus nõlvavalli sees on katkestus. Samas võib tegemist olla ka hilisema teekohaga. Linnuse põhja- ja lõunaküljel võib esimeses terrassivööndist allpool, kõrgendiku jalamil eristada teist terrassivööndit. Ebakorrapäraselt ümara ja suhteliselt lameda linnuseõue läbimõõt on umbes 80 m ja pindala 4000-5000 ruutmeetrit. Õue idapoolne ots tõuseb mõnevõrra kõrgemale. Linnuseõu on mitmete sissekaevetega ja ebatasane. Õu on ebaühtlase, nõrga ja vaid laiguti paikneva kultuurkihiga (E. Tõnisson, Eesti muinaslinnad, Tartu-Tallinn, 2008, lk 310-311).

Asukoha kirjeldus

Linnus asub endise jaotuse järgi Sangaste kihelkonnas. Linnamäele jõuab kui pöörata Pringi-Restu maanteelt Otepää-Kääriku maanteele ja minna edasi ligikaudu 1,5 km kuni Kirgjärveni. Sealt keerab tee lääne poole ja mööda seda teed minnes jõuab mälestiseni. Linnus asub Otepää kõrgustiku künklikus maastikus, Kirgjärve nõost lääne poole tõusval kõrgemal looduslikul künkal.

Ajalugu

Linnus võis olla kasutusel I at lõpust kuni II at alguseni. Linnusest võetud söeproovid viitavad 11. sajandi ja 13. sajandi algusveerandi vahemikule, keraamikaleiud aga mainitud perioodi lõppjärgule. Tõenäoliselt on linnuse rajamist alustatud 13. sajandi alguse sõdade ajastul, kuid tööd on pooleli jäänud. Linnust on mainitud J. Jungile saadetud kirjas (J. Jung, Käsikiri, lk 83b, käsikiri Ajaloo Instituudis). Seda on kirjeldanud ka M. Kirschbaum, (M. Kirchbaum, Muinasteaduslikke teateid Sangaste ja Rõngu kihelkondadest. 1921, lk 2-9) ning L. Karu (L. Karu, Sangaste. 1928, lk 22-24). Kõige põhjalikum tolleaegne kirjeldus pärineb E. Laidilt (E. Laid, Linnamägede kirjeldus. 1924, lk. 1,2). Sangaste linnamäe kohta on andmeid avaldanud E. Tõnisson, Linnamäed ja maalinnad. Tallinn, 1966 lk 67-68 ja Eesti muinaslinnad. Tartu-Tallinn, 2008 lk 310-312. 2006. a tehti linnuses proovikaevamised. Arheoloogilised kaevamised andsid uusi vaatenurki linnuse ehituslukku. Lisaks leiti veel kedrakeraamikat. Pärimused räägivad linnamäel olnud ja sealt järve uppunud kirikust (siit ka Kirgjärve nimi) (koostatud mälestise passi ja E. Tõnissoni „Eesti muinaslinnad“ 2008 põhjal).

Aruanded

Valk, H. 2008. Aruanne arheoloogilistest kaevamistest Sangaste linnamäel 2007. aastal.

Üldinfo

Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.