Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalme kujutab endast maastikust veidi kõrgemale (umbes 50 cm) tõusvat küngast. Koos aluspinnaga tõuseb kalme veidi lõuna suunas. Kalme mõõtmed põhja-lõuna suunas on 25 m, ida-lääne suunas 13 m. Kalme servad sulavad ümbrusega kokku, väljaarvatud kaguserv, kuhu on kaevatud auk, kust on võetud savi. Augu serva on veetud põllult kive ja ka kalmel on üksikuid pealeveetud kive. Kamara seest paistab kohati välja kivivare, mis koosneb küllaltki suurtest kividest (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kivikalme asub endise jaotuse järgi Sangaste kihelkonnas. Kivikalme jääb Õlatu küla läbiva tee läänepoolsele servale.

Ajalugu

Välise kuju ja ehituse alusel võib kivikalme dateerida I at I poolde. Kalmet on kirjeldatud 1921. a M. Kirchbaumi poolt koostatud Sangaste ja Rõngu kihelkondade muinasteaduslikus kirjelduses, lk 49 ja 1928. a L. Karu poolt koostatud Sangaste kihelkonna muististe kirjelduses, lk 12 (mõlemad käsikirjad Ajaloo Instituudis). Rahvapärimuse kohaselt on tegemist vana kiriku asukohaga.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.