13425 Kääbas
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kääbas |
---|---|
Mälestise registri number | 13425 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 12.01.1998 |
Registreeritud | 12.01.1998 |
X-koordinaat | 689129.33 |
Y-koordinaat | 6418671.62 |
Mälestise vana number | 1845 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(3)
Paikvaatluse kuupäev: 06.10.22
Menetleja: Looduslike pühapaikade nõunik, Pikne Kama
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbas.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. |
Kirjeldus Kääbas on madal, laugete nõlvadega, pealt lame. Kääpa läbimõõt on 6,5 m, kõrgus 0,6 m Kääpa keskel on madal lohk. Kraav kääpa ümber ei ole jälgitav. |
Asukoha kirjeldus Kääbas asub Lasva vallas Mõsküla talu maal, Pindi kirikust umbes 0,5 km kirdes, Lasva-Pindi maanteest ligikaudu 140 m idas metsa sees, mälestisest nr 13424 ligikaudu 7 m kagus. |
Ajalugu Kääbastikku on oma kirjutistes maininud Fr. R. Kreutzwald ja pastor Boubrig, teateid kääbastest esineb ka J. Jungile saadetud kirjades. Lähemalt on Mõsküla kääpaid kirjeldanud 1922. aastal O. Urgart Rõuge kihelkonna muististe kirjelduses. Muistise passi koostamise ajal (1972) olevat Tsopa talu elanik O. Sibul rääkinud, et paar kääbast hävinud kündmisel, kusjuures nähtavale olnud tulnud pesana põlenud luupuru ja söetükikesi. |
Kaitsevööndi ulatus 50 m mälestise piirist. |
Üldinfo Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid. |