Mälestise tunnus

Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Ümmargune, ühtlaselt laugete nõlvadega, pealt lame, lõunakülg on mõnevõrra laugem ja madalam, põhja- ja idaküljed järsemad. Kääpa läbimõõt on keskmiselt 12 m, kõrgus 1,3 m. Kääbas on võrdlemisi hästi säilinud, keskosas on üksikud kinnikasvanud lohud. Kääpal kasvavad männid ja kuused, kääbast ümbritsev kraav on jälgitav.

Asukoha kirjeldus

Muistis kuulub neljast kääpast (reg nr 13481-13484) koosnevasse kääbastikku. Kääbaskalmistu paikneb loode-kagu suunalise, suhteliselt kõrge liivakünnise lael, mis on kaetud sekundaarse männimetsaga. Kääbastik paikneb Mõrgi küla riigimetsas, jäädes Kääpa-Tsolgo-Mõrgi teeristist sadakond meetrit loodesse.

Ajalugu

Kääbastikku on kirjeldanud O. Urgart Põlva kihelkonna kirjelduses 1922. aastal (käsikiri Ajaloo Instituudis). Muistis on võetud riikliku kaitse alla esmakordselt 1964. aastal. Kääbaste suuruse ja kuju järgi kuulub kääbaskalmistu I aastatuhande II poolde. Arheoloogilisi kaevamisi kääbastikul toimunud ei ole.

Kaitsevööndi ulatus

50 m mälestise piirist.

Üldinfo

Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.