Mälestise tunnus

Inimluude ja arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kääbas on ümmargune, pealt lame, laugete nõlvadega, põhjakülg on teistest järsem ja kõrgem. Muistise läbimõõt on 13 m, kõrgus 1,1 m. Kääbas on hästi säilinud, peal kasvavad männid ja kuused. Kääbast ümbritsev kraav on jälgitav.

Asukoha kirjeldus

Muistis kuulub neljast kääpast (reg nr 13481-13484) koosnevasse kääbastikku. Kääbaskalmistu paikneb loode-kagu suunalise, suhteliselt kõrge liivakünnise lael, mis on kaetud sekundaarse männimetsaga. Kääbastik paikneb Mõrgi küla riigimetsas, jäädes Kääpa-Tsolgo-Mõrgi teeristist sadakond meetrit loodesse. Kääbas paikneb mälestisest nr 13483 u 15 m kirdes.

Ajalugu

Kääbastikku on kirjeldanud O. Urgart Põlva kihelkonna kirjelduses 1922. aastal (käsikiri Ajaloo Instituudis). Muistis on võetud riikliku kaitse alla esmakordselt 1964. aastal. Kääbaste suuruse ja kuju järgi kuulub kääbaskalmistu I aastatuhande II poolde. Arheoloogilisi kaevamisi kääbastikul toimunud ei ole.

Kaitsevööndi ulatus

50 m mälestise piirist.

Üldinfo

Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.