Mälestise tunnus

1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.
2) Tehislike lohkude esinemine kivil.
3) Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Kirjeldus

Ohvrikivi on üsna maa sees, tema pikisuund on loodest kagusse. Kivi suurim pikkus on 4,2 m, suurim laius loodeotsas on 3,9 m, väikseim laius kaguotsas on 2,1 m. Kivi loodepoolne osa on maapinnast 15-25 cm kõrgemal, kagupoole ta langeb, olles kaguservas vaid 5 cm maapinnast kõrgemal. Kivi loodepoolses osas on jäljed, mida rahvasuus peetakse Rootsi kuninga jalajäljeks. Kivi lääneservas on väike, umbes 12 cm läbimõõduga lohk. Kivi on peaaegu kogu ulatuses kaetud samblaga. Kivi kirdeservast suundub keskosa poole suurem pragu, mis aga kivi edelaserva ei ulatu (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Ohvrikivi asub endise jaotuse järgi Põlva kihelkonnas, Võru vallas. Ohvrikivi paikneb Kääpa külas Võru metskonna 24 kvartalis, männimetsaga kaetud lainjas-künklikul tasandikul.

Ajalugu

Ohvrikivide traditsioon ulatub tagasi I aastatuhandesse. Ohvrikivi Kääpa küla metsas on mainitud J. Jungile saadetud kirjas, lk 123 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Seal mainitakse, et Rootsi kuningas olevat selle kivi peal lõunat söönud. Eine ajal aga saanud ta teate vaenlase lähenemisest. Kuningas olevat käskinud tuua hobuse, hüpanud sellele kivi pealt selga, kusjuures kanna jälg olevat kivisse jäänud. Need jäljed olevat praegugi kivi loodepoolses otsas näha. Ohvrikivi on kirjeldanud ka O. Ugart Põlva kihelkonna kirjelduses 1922. a, lk 57 (käsikiri Ajaloo Instituudis). Ohvrikivi on võetud riikliku kaitse alla 1964. a.

Kaitsevööndi ulatus

Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.