Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Linnuse õuealale ladestunud kultuurkiht, mis koos pealmise rusukihiga võib olla kuni 4 m paks.

Asukoha kirjeldus

Vastseliina piiskopilinnuse õueala ning eeslinnuse ja vallikraavi vaheline ala.

Ajalugu

Kultuurkiht on ladestunud linnuse kui sõjalise tugipunkti tegutsemise ajal, peamiselt ajavahemikus 1342. a - 18. saj algus. Ehitus-arheoloogilisi prooviauke on linnusele kaevanud 1970. aastatel kunstiajaloolane Kaur Alttoa. Arheoloogilised uuringud linnuse lõunamüüri ees ning kirde- ja loodetorni juures toimusid 2005. ja 2006. aastal arheoloog Heiki Valgu juhendamisel.

Kaitsevööndi ulatus

50 m mälestise piirist. Täpsem kaitsevöönd on määramisel.

Aruanded

Valk, H. 2009. Aruanne arheoloogilistest uurimistöödest Vastseliina Piiri kõrtsi juures 2008. aastal.

Üldinfo

Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.