Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalmistu on rajatud looduslikule künkale. Varem on ala olnud põllu all, nüüdseks on kalmeala võsastunud. Künka keskel on tihedalt väikesi kive. See on kunagine talude vaheline põllupeenar, kuhu on põllult kive pillutud. 1930. aastate lõpus on Ortemäe talu peremees künka kirdenõlva kündes leidnud luustikke (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kivikalme asub endise jaotuse järgi Rõuge kihelkonnas, Viitina vallas. Käätso-Rõuge-Luutsniku maantee 15 km ja 16 km vahel oleva Haki tee bussipeatuse juurest tuleb pöörata ida poole, väikesele külavaheteele. Teeristist umbes 2 km kaugusel, külavahetee lõunapoolsel kaldal asuvad kaks kivikalmet reg nr 13633 ja reg nr 13634. Kalmetest ligikaudu 40 m kaugusele, teest põhja poole jääb kalmistu.

Ajalugu

Kalmistu kuulub arvatavasti II aastatuhandesse. Teateid luustike kohta on saadud endiselt Ortemäe talu peremehelt, kes leidis ka pronksist sõle, mille ära viskas.

Kaitsevööndi ulatus

Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).