Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalmistu ümbruses vaheldub kupliline maastik madalate soiste nõgudega. Ühte sellist loode-kagu suunalist seljandikku nimetatakse „Kalmetemäeks“. Koht on olnud künni all. Kündmisel on välja tulnud luustikke. (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kalmistu asub endise jaotuse järgi Rõuge kihelkonnas, Viitina vallas. Käätso-Rõuge-Luutsniku maantee 15 km ja 16 km vahel oleva Haki tee bussipeatuse juurest tuleb pöörata ida poole, väikesele külavaheteele. Teeristist umbes 1,5 km kaugusel pöörab metsavahe tee põhja poole. Metsavaheteed pidi edasi minnes ligikaudu 600 m asub kalmistu.

Ajalugu

Kalmistu kuulub II aastatuhandesse. Luustike leidmise kohta on teade Ajaloo Instituudi arhiivis. Leidude kohta andmeid pole.

Kaitsevööndi ulatus

Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).