Mälestise tunnus

Muinsuskaitse alla võetud kui kodumaine ajastuomase kunstilise kujundusega ja kultuurilooväärtuslik raidkiviteos – hauaplaat hilisbarokiajast 18. sajandist.

Kirjeldus

Hauaplaat Toompea lihunikkude tsunfti vapiembleemiga.

Asukoha kirjeldus

Pikihoone lääneotsas. Vt Lisa – asendiplaan: nr 36.

Ajalugu

Muinsuskaitse all alates 1926. ja 1973. aastast – vabariikliku tähtsusega kunstimälestis nr 117.
Toompea lihunikud kuulusid Toomgildi. Toompea lihunike tsunfti – skraa kinnitati 1708. aastal.

Allikad

Riigi kaitse all oleva vallasmälestise kaitsekohustuse teatis nr 1524, 2003. TLPA MO arhiiv n 12 s 564.
Vaiksoo, R. Tallinna Toomkiriku hauaplaadid, 2003. TLPA MO arhiiv n 12 s 366.

Kirjandus

Mäeväli, S. Matustest ja hauatähistest Tallinna Toomkirikus. Tallinn: Morgan Stuudio, lk 33–36: Maetavate osas toimus pärast 1684. aasta põlengut ka maetavate osas – aadli kõrvale maeti kubermangu sekretäre ja Toompea habemeajaja, lisaks neile on aga orelivääri all praeguseni Toompea käsitööliste gildi kingseppade ja lihunike tsunftide hauaplaadid, mille all asuvad hauakambrid on mõlemad päriseks ostetud 1766. aastal, matusepaigad ise on aga käsitööliste kasutuses olnud ilmselt juba 18. sajandi algusest. Lihunike tsunfti matusepaik on tunduvalt mahukam ja kujunduski mitmekesisem. Matusepaiga keskel asuvale plaadile on raiutud kõrgreljeefis medaljon. Selle keskme moodustab tsunfti märk – härja kohal kolm ühestikkust lõvi, kelle kohal 12-tipuline kroon. Märgi kõrval:
RE
VL 17
08.
Medaljoni äärel kulgeb tekst:
DES ERBERN AMBT DER FLEISCHHAUER AUFEN TUHMS
(Toompea liharaijujate ameti omandus.)
Selle plaadi ümber olevaile plaatidele on uurendatud – all:
ANNO 1766 DEN 30 MAY IST DISES BECRABENIS GEKHUFT
(1766. aasta 30. mail on see matusepaik ostetud);
Tsunftimärgist vasakul oleval kivil on tugevasti kulunud tsunftiliikmete nimed:
ALTERMANN WILHELM WERNER, BEYSITSER JOHANN SPIEGEL, MEISTER GUSSTAPH JOHANN KÖHMEL
Selle plaadi kõrval vasakul on täiesti kulunud tekstiga plaat, millel võib oletada lahkunute surmadaatumeid. Tsunftimärgist paremal oleval plaadil on nimed:
BEYSITSER JOHAN JACOB UHL, MEISTER JOHANN MARTIEN MUSCAT, MEISTER JOHAN EMANUEL MUSCAT.

Vallasmälestise kirjeldus

Materjal: paas.
Tehnika: raidtehnika.
Autor, valmistamise koht: anonüümne Tallinna meister
Dateering: 1766
Mõõtmed: üldkõrgus 270 cm, üldlaius 440 cm, sõõri Ø 172 cm, keskplaadi laius umbes 175 cm, jalutsiplaat umbes 53 x 175 cm, parempoolse külgplaadi laius umbes 87 cm
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): vapi kohal kroon ja külgedel reljeefkirjas tekst:
RE . VL 17 . 08
Sõõris ümber vapi reljeefkirjas tekst:
DES  ERBEN  AMBT  DER 
. FLEISCHHAUER  AUFEN  TUHMS
(Lihunike ameti pärand Toomkirikus.)
Ülejäänud kolm teksti on sisse uurendatud:
Nimed vasakul külgplaadil:
…LER
MANN
WILHELM
WERNER
BEYSITSER
JOHANN
SPIEGEL
MEISTR
GUSSTAPH
JOHANN
KÖHMEL
Nimed paremal külgplaadil:
BEYSITSER
JOHAN
JACOB
UHL
MEISTER
JOHANN
MARTIEN
MUSCAT
MEISTER
JOHAN
EMANUEL
MUSCAT
Tekst väiksemal plaadil sõõri all:
ANNO 1766 DEN 30 MAY IST DISES
BECRABENIS CEKHUFT
(1766. aasta 30. mail on see hauakamber ostetud)
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): tugevasti määrdunud, uurendkirjad tugevasti kulunud, plaadid servadest murenenud, tsementmördiga parandatud (S. Simson 24.10.2006).
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): see hauaplaat koosneb viiest erinevast plaadist. Keskmisele on raiutud suur madalreljeefne sõõr Toompea lihunikkude tsunfti vapikilbiga ja krooniga selle kohal. Külgmistel ja jalutsiplaadil on uurendkirjed, peatsiplaat sile (asendatud?). Kirikutesse matmine lõpetati Katariina II käsul 1773. aastal. Seega sai plaadi alla matta vaid seitse aastat. Muidugi võidi keeluseaduse esimestel aastatel käsku ka salaja eirata, kuid vaevalt tehti erandit lihunikkudele. Inventariseerimisnumber plaadil puudub. J. M. Litschio 1742. aastal inventariseerimisplaanil on see hauaplats veel tühi ja omanikuta. Stiililt kuulub hauaplaat hilisbarokki.