Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kääbas on edela-kirde suunas 10 m pikk, vastassuunas 5 m, kõrgus on 0,8-1 m. Lääneserva on metsatee veidi lõhkunud, idaservas on märgatav madal kraav. Kääpa keskel on kaks madalat sammaldunud auku (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kääpad (mälestised reg nr 13748-13751) asuvad endise jaotuse järgi Rõuge kihelkonnas. Kääbaste juurde pääseb kui keerata Rõuge-Vastseliina maantee 18. ja 19. km vahelt Vana-Saaluse-Kõo maanteele, ligikaudu 270 m pärast keerab metsavahetee lääne suunas. Mööda metsateed otse sõites jõuab 1,2 km pärast kääbasteni. Kääpad asuvad kagu pool teed, otse tee kaldal.

Ajalugu

Kääbas kuulub arvatavasti I at II poolde. Andmed kääbaste (reg nr 13745 ja 13746) kohta sai S. Laul 1977. a septembris Vastseliina metskonnast Vana-Saaluse ümbruse muistiseid inspekteerides. Kääpad esitati riikliku kaitse alla võtmiseks 1977. a.

Üldinfo

Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka pikemaid kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.