Vallasmälestise kirjeldus
Materjal: paas.
Tehnika: raidtehnika.
Autor, valmistamise koht: -
Dateering: dateeritud 13. sajandi I poolde, kuid võimalik, et tegemist on kristliku hauatähisega veelgi vanemast ajast
Mõõtmed: pikkus ca 136 cm, laius peatsist ca 56 cm, jalutsist ca 38 cm, paksus ca 18 cm
Märgid (meistrimärgid): -
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): -
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): pind kulunud, kilde irdunud, vasak serv murenenud
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): Suhteliselt väike, kuid monumentaalsena mõjuv trapetsikujuline hauaplaat ratasrist-elupuu kujutisega.
algselt - hauatähis
Müüritud pikihoone lääneportaali lävepakuks, algne asukoht teadmata
Trapetsiaalse kujuga hauaplaate leidub Eestis vaid Lääne- ja Saaremaal ning Muhus (erandina üks plaat ka Amblas), neid on dateeritud 13.- 14. sajandiga, aga ka 11.- 12. sajandiga. Viimast dateeringut põhjendab plaatide kasutamine 13. sajandi kirikute ehitusosistena. Tegemist võiks olla tunnismärkidega esmastest kristlikest kogudustest, mis tekkisid sporaadiliselt misjoniteede äärde enne Eesti üleüldist ristisustamist saksa ordurüütlite jõul. Kristlikus tõlgenduses oleks tegemist igavese elu sümboliga Kolgata risti kaudu, mis pärimuse järgi juurdus ja lehtis.
H. Üprus. Raidkivikunst Eestis XIII-XVII sajandini. Tallinn, 1987, lk. 13: Trapetsikujulistest rõngasristiga hauakividest on kunstiliselt tähelepanuväärivamad Ridala, Pöide, Muhu, Valjala, Hanila hauakivid. Enamikul neist on reljeefne rõngasrist. See on aastaaegade ringlemist sümboliseeriv elurist, kus neli ristihaara tähendavad nelja ilmakaart. Neist alumine pikeneb varrena ja hargneb „juurtena“ või läbib mõnd kujundit või poolringi. Viimane kujutab ürgkaart, so. päikese kaart talvel, mis päike sooritab lõunahorisondil ja mis sümboliseerib talve, uinuvat maad. Sellest eriti Põhja-Saksamaal leiduvast motiivist kasvab välja elupuu sümbolina rõngasrist.
J. Kilumets. Hanila Pauluse kirik (voldik): Omaette peatükiks kiriku ajaloos on ainulaadne trapetsikujuliste hauaplaatide kogu. Sellised hauatähised levisid peamiselt Saare-Lääne alal ning reeglina dateeritakse need 13. sajandi esimesse poolde – aega muinas- ja kristliku kultuuri piiril. Ligi paarikümnest tervikplaadist ja fragmendist asub üks kirikuaias, üks lääneportaali ees põrandas ja ülejäänud oma leiukohal pikihoone idaosas… Levinuimaks motiiviks on rohketes variatsioonides päikesesõõriga elupuu. Hauaplaatide algne seos kirikuhoone ja matustega on selgusetu, näeme vaid, et mingil ajal on neid kasutatud materjalina põranda ehitamiseks.
Koostas: Sirje Simson, kunstiajaloolane
Sisestatud: 04.09.2007.