Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Altar, Fr.Weiss, 1709 (puit, polükroomia)
Mälestise registri number 16221
Mälestise tüüp Vallasmälestis
Mälestise liik kunstimälestis
Arvel 04.08.1998
Registreeritud 04.08.1998
Mälestise vana number 36-k

Paikvaatlused(4)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 16.04.21

Menetleja: kunstipärandi nõunik, Kadri Tael

Märksõna(6)

Kunst, Materjal, Puit, Objekt, Sisustus, Kirikusisustus.

Mälestise tunnus


Muinsuskaitse alla võetud kui barokne altarisein, puunikerdusteos 18. sajandist.

Sisestatud: 04.09.2007.

Ajalugu


Muinsuskaitse all alates 1980 – Haapsalu rajooni kohaliku tähtsusega kunstimälestis nr. 36

Sisestatud: 04.09.2007.

Vallasmälestise kirjeldus


Materjal: puit, kullatis, hõbetis, värv.
Tehnika: nikerdatud, tisleritöö.
Autor, valmistamise koht: Riia puunikerdaja Dietrich Walter
Dateering: 1709
Mõõtmed: kogukõrgus ca 4 m, -laius ca 275 cm, keskvälja kõrgus ca 160 cm; laius ca 173 cm
Märgid (meistrimärgid): -
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): annetuskirje predella esikülje kartušis: Gott Zu Ehren und dieser Kirche Zu Zirde: Hat der Wohl Sehl Herrn Commisarius Erich Appelgrens Frau Wittiwe die Hochwohlgebohrne Frau Christina Eleonora Drackenhielm dieser Altar und Cantzel vorfertigen und vor Ehret Anno 1709
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): värvkatte tugev irdumine, puidukadusid
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): Üks väheseid Põhjasõja aegseid kiriklikke kunstiesemeid Eestis, varemalt ekslikult Friedrich Weissi tööks peetud altarisein koosnes predellale toetuvast kvadraatsest keskväljast, millel profiilraamiga piiratult (kummaski ülanurgas keerub) paiknes krutsifiksgrupp (Kristus ristil, Neitsi Maarja, apostel Johannes) ja mida külgedelt kaunistas lopsakas akantusdekoor. Altarisein päädis voluutjate otstega rikkalikult kujundatud akantuspealmikuga – esikülje keskel plastiline tuvikuju (Püha Vaim) aupaiste foonil (tuvi kohal keerub), ülakarniisil keskel seismas Kristus-Võitja, otstel – palmioksaga puto. Et koguduse tegevuse ajutise lõppemisega 1970 mahajäetud kiriku sisustus võis langeda rüüstajate saagiks, evakueeriti Kunstimuuseumi restauraatorite initsiatiivil enamik altari nikerdfiguure ja ehisdetaile (konstruktiivsed osad ja üks külje rullisornament jäid kirikusse alles) ENSV Riikliku Kunstimuuseumisse Tallinnas (ajutise sissetuleku akt nr. 13, 17. märts 1978). ENSV Kultuuriministri käskkirja nr. 449 (18. detsember 1983) alusel vormistati 1984 altariosade üleminek Kunstimuuseumi alatiseks (akt nr. 1299, 24. mai 1984), ega ole seetõttu omaniku valduses. Muuseumis Hanila altaridetaile katalogiseeritud ei ole, mistõttu kirjeldus, mõõtmed ja tulmeaegne seisundihinnang nende kohta puudub.
Kunstimuuseumis paiknevad detailid kannavad alljärgnevaid inventarinumbreid:
N 82/1 Maarja (puit, monokroomia)
N 82/2 Apostel Johannes (puit, monokroomia)
N 82/3 Kristus ristil (puit, monokroomia)
N 82/4 Puto (pealmikult; puit, monokroomia, kullatis)
N 82/5 Puto (pealmikult; puit, monokroomia, kullatis)
N 82/6 Pealmik (puit, monokroomia, kullatis)
N 82/7 Kristus-Valitseja, so. Ülestõusnu (pealmikult; puit, monokroomia, kullatis)
N 82/8 Keerub (puit, monokroomia)
N 82/9 Keerub (puit, monokroomia)
N 82/10 Rullis-külgdekoratsioon, so. akantusornament (puit, monokroomia, osal. kullatud)
Altariseina põhimik (keskraamistus), külje rullisdekoor ja predella restaureeriti – puhastati, kinnitati, lisati puuduvaid detaile ja lakiti 1997. aastal (Malle-Reet Heidelberg, Tiit Villemsoo) ning on tänini hoiul ennistuskojas Kanut (samas ka dokumentatsioon).
V. Uuspuu. Hanila kihelkonna kiriklike mälestusmärkide registreerimistöö. Tartu, 1935 (TÜ Raamatukogu fond 55, n. 3, sü. 101, lk. 10-14): Praegune Hanila kiriku altar on arvatavasti 1709 a. pärit… Õnnistegija lipul olev arv 1891, mis on värvitud samasuguse pruuni värviga nagu altar, laseb oletada, et sellel aastal remonteeriti altarit. See on kindel, et praegune altari värv on sellest aastast… Tuvi kujutise pääl asub suur puust ingli pää kahe tiiva vahel. Ingli pääs on kuld kroon, krooni pääl alus ja aluse pääl 60 cm kõrgune valge puust kuju, mille vasakus käes on pika varrega lipp ja lipul arv: 1891… Kuju pää ümber on kuldne sära, mille üksikud kiired on aga juba suuremas enamuses ära murdunud. Ümber niude ja õla on kujul kuldne linik. See kuju kujutab Õnnistegijat lipuga. Mõlemal pool altaritaguse servadel asuvad 60 cm kõrgused ingli kujud, millede seesmistes kätes on kuldsed pasunad ja välimistes kätes kuldsed palmi oksad.
H. Liivrand. Hanila altar ja kantsel 1709. EKM kogude teatmik. Tallinn, 1987, lk. 40-45: 1975. aastal anti Hanila altar ja kantsel pärast koguduse tegevuse lakkamist ENSV Riiklikule Kunstimuuseumile osaliselt üle. Muuseumi valduses on nüüd mõlema objekti kunstiliselt kõige väljapaistvamad osad. Need on altarilt: ristigrupp (Neitsi Maarja, Kristus ristil, apostel Johannes) koos 2 inglipeaga altari kesktahvlilt, altaripealmik Kristus-Valitseja ja 2 inglifiguuriga, altari ühe külje lehtornament…Altar ja kantsel on valmistatud 1709. aastal, seda kinnitab selgesti saksakeelne tekst altari alumisel osal tagasihoidlikus ehisraamis (säilib kahjuks ebasoodsates tingimustes Hanila kirikus). Kiri on järgmine: Gott zu Ehren und dieser Kirche zu zirde hat der Wohl. Sehl. Herrn Commisarius Erich Appelgrens Frau Wittiwe die Hochwohllgebohrne Frau Christina Eleonore Dranckenhielm dieser Altar und Canzel verfertigen und vor Ehret Anno 1709… Altar on 17.- 18. sajandil loodud altarite seas mõneti erandliku kompositsiooniga. Predella-taolisele alusele asetatud peaaegu ruudukujulist keskmist osa piirab väänleva akantusega raam, minnes altaripealmikul üle Püha Vaimu sümboliseerivaks tuviks ringväljas. Pealmikku ilmestavad veel vabaskulptuuridena Kristus ja 2 palmioksi hoidvat putot. Traditsioonilist altarimaali asendab aga neutraalsel foonil ristigrupp… Dekoratiivsete vormide poolest on valgeks värvitud evangeelse luterliku kiriku ranget programmi järgivad kantsel ja altar hästi proportsioneeritud, siiski avaldub nende tööde erinevate osade teostuses erinevusi. Altari figuuride dekoratiivne lahendus kannatab teatud naivistliku käsitluse all kantsli figuuridest rohkem, pooside sundimatust on aga esimestes enam… Kujude näopartiide teostus pole kuigi peen, kohati on puine ka riietuse voldistiku edasiandmine; barokse elavuse asemel domineerib staatilisem väljenduslikkus, mõjudes seejuures ometi terviklikult ja omajagu soliidseltki. Esinduslikkuse taotlust rõhutab kullatise kasutamine detailides, omal ajal on altarit peale selle ilmestatud hõbedaga, nagu inventarinimistust võib lugeda… Tüpoloogiliselt sarnaneb Hanila altari keskosaga ainsana mingi vanem altaritahvel ristigrupiga aastast 1731 (Johann Valentin Rabe) Hageri kirikus…)
H. Tigane. Hanila altari ja kantsli tehnoloogilistest uurimistest. Samas, lk. 46: … alusmaterjalina on kasutatud mitmeid polükroomsele puidule ebatraditsioonilisi puiduliike, nagu kask, kuusk, mänd ja pappel… Mitmekihilise – sõltuvalt objektist 3-7 valge värvi kihti – uuringute käigus ülemaalingu all polükroomia jälgi ei täheldatud, küll aga avastati kullatist ehisliistude reljeefdekooril (roosid, lehtmotiivid, lindid jms.) ning putopeade tiibadel ja juustel. Inkarnatsioon puudub ilmselt kõigil figuuridel. Rüüd on valged, v.a. kuldsed vööd ja mantlite sisehõlmad, mis on kuldsed. Detailide üleminekul fooni avastati pärlhalli mitmekihilist maalingut, mis lubab oletada vastavat marmoreeringut kantsli korpusel. Akantuslehtedel altari pealmikus ning kõlaräästal leidus hõbeda jälgi. Eelpool toodust järeldub, et altari ja kantsli üldine värvilahendus ei olnud polükroomne, nagu see 17. sajandi lõpuni ning osalt veel 18. sajandil kombeks oli, vaid monokroomne, kusjuures värvkatte peamiseks ülesandeks oli ilmselt materjali imiteerimine: kuld ja hõbe ning valge marmor või stukk marmoreeringuga arhitektoonika taustal.
J. Kilumets. Hanila Pauluse kirik (voldik): Dietrich Walteri valmistatud altari ja kantsli annetas kirikule Virtsu mõisaproua Christina Eleonore Dranckenhielm 1709.a. Nende tähtsuse meie kunstiajaloos määrab ainuüksi pärinemine väheesindatud Põhjasõja aastatest. Altari puhul on tavatu madal ruudukujuline retaabel, mida ehib Kolgata-aineline skulptuurigrupp. Altar ja kantsel kannatasid kiriku rüüstamistes 1970. aastatel, on hetkel osaliselt evakueeritud ning ootavad restaureerimist.
Koostas: Sirje Simson, kunstiajaloolane.

Sisestatud: 04.09.2007.