Vallasmälestise kirjeldus
Materjal: paas.
Tehnika: raidtehnika.
Autor, valmistamise koht: tundmatu kiviraidur
Dateering: umbes 1788
Mõõtmed: pikkus ca 207 cm, laius ca 144 cm
Märgid (meistrimärgid): -
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): plaadil 11-realine süviskiri:
Hic jacet in pace Augusta Carolina Friderica Luisa Ducis Brunsuicentis Gnelferbytani Filia Friderici Guilielmi Caroli Ducis Wurtembergensis et Supremi Praefecti Wiborgiensis Uxor Nat. d. III. Dec. MDCCLXIV Denat. d. XIV. Sept. MDCCLXXXVIII
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): horisontaalne veidi kaarjas pragu, kõik neli nurka katki (murdunud tükid lahtised) – enamik kahjustusi põhjustatud piirdeaia eemaldamisega, hauaplaadis on 6 piirdevõre postiauku. Piirdeaed (raudsepis, monteeritud, nurkades valatud messingist (?) ilunupud;
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): Würtembergi printsess Augusta Carolina Friderica Luisa lihtne, servast laugja profiiliga hauaplaat, mille kujundus piirdub plaati peaaegu üleni katva kirjatekstiga surnu nime, päritolu, seisuse ja eludaatumite kohta.
(Reinhold Uhke. Kiriklikkude mälestusmärkide registreerimise töö Kullamaal. 1928. suvel. TÜ raamatukogu fond 55, nim. 3 sü 96, lk. 29-35): … Haud asub praegu kantsli külje all, kuid varemalt on see teisal seisnud. Ümbruskonnas on peetud seda hauda saladuslikuks hauaks, sest sinna olevat maetud kõrgest soost naisterahvas, kes olevat surnud Koluvere lossis ülekohtust surma. Teatakse rääkida, et see kõrgest soost surnu olnud varju surmas ja Kullamaa kiriku surnu kambris ülesärganud, kus lapse sünnitanud. Nende kuulujuttude kohta ei ole koha peal mingisugust kirjalikku dokumenti… Praegu ei asu see hauakivi ja raudvõre mitte enam sääl kohal, kuhu neid 1819. aastal paigutati ja kuhu oli printsess maetud. Seda kõnelevad vanemad Kullamaa inimesed, et see hauakivi ühes teda ümbritseva raudaiaga on keset kirikut, kus see asus, ära tõstetud kantsli alla, kus ta praegu asub. Tõstmine sündinud õpetaja Eberhardti ajal ja sellepärast, et rahvas selle üle valju nurinat avaldanud, et niisugune raudaed teravate otsadega keset kirikut asub, kus igapühapäev suurema rahvatungi juures inimesed oma riided lõhki käristanud. Selle kohta muud tun nistust ei ole, kui haua koht, mis asub teiste rüütlu haudade vahel ja on kaetud praegu laud põrandaga.
A. Leimann. Saladuslik haud Kullamaa kirikus. Sulle saab küllalt minu armust (Usuteaduste Instituudi väljaanne). Tallinn, 1971, lk. 40 – 44: XIII sajandil ehitatud Kullamaa kiriku altaripoolses osas on mitu hauakambrit. Neid katavad suured kiviplaadid. Plaatide hulgas väärivad tähelepanu üks puitplaat ja kantsli all olev kiviplaat. Viimane on oma praeguses kohas alles lühikest aega – eelmise sajandi üheksakümnendaist aastaist saadik. Sellesse hauaplaadisse on raiutud järgmine ladinakeelne tekst: Hic jacet in pace Augusta Carolina Friderica Luisa Ducis Brunsuicencis-Guelferbytani Filia Friderici Guilielmi Caroli Ducis Vurtembergensis et Supremi Praefecti Viburgiensis Uxor Nat. d. III. Dec. MDCCLXIV Denat. d. XIV. Sept. MDCCLXXXVIII
Eestikeelses tõlkes kõlab see: Siin puhkab rahus Augusta Carolina Friderica Luisa Braunschweig-Wolfenbütteli vürsti tütar Friedrich Wilhelm Karli Würtembergi vürsti ja Viiburi linna asehalduri abikaasa sünd. 3. dets. 1764 surn. 14. sept. 1788. Et aga 11. nov. 1819.a. protokolli ja 7. dets. aruande järgi printsess suri 16. septembril, siis on plaadil antud surma daatum vale. See viga on ent seletatav teksti kivisse raiumisel: I peab olema V järel, mitte selle ees.
Nii puitplaadi all olev haud kui ka eelpool toodud teksti kandev kiviplaat moodustavad saladusliku haua, mis omal ajal sai alguse kirikust paar kilomeetrit põhja pool asuvast Kolovere lossist. Selle haua kohta sugenes palju suulist materjali, millest aga valdava enamuse moodustavad oletused ja kuulujutud. Ent sellest hauast on ka mitmes keeles kirjutatud ja peale selle on olemas veel ametlikud protokollid. Saladuse selgitamiseks tegi meie kaasmaalane parun Harald Toll ära tänuväärseima töö.
Keda siis varjab see salapärane haud?
Sügise hakul aastal 1782 tuli Würtembergi prints Friedrich Wilhelm oma õemehe, Vene troonipärija Pauli kutsel koos oma abikaasaga Peterburi. Siin määras keiserinna Katariina II ta Soomemaa asehalduriks Viiburi. Prints oli enne seda olnud Preisi kuningas Friedrich Suure teenistuses. Abielus oli ta Braunschweigi-Wolfenbütteli vürsti tütre Augusta Carolina Friderica Luisaga: Printsess Augusta oli abielludes vaevalt 16 aastane. Vaatamata nelja lapse olemasolule perekonnas ei olnud printsi ja printsessi omavaheline vahekord kuigi hea… Vaenulik vahekord jõudis oma haripunktile aga 17. detsembril 1786, mil printsess Augusta ärritatult keiserinna kabinetti tormas, nuttes tema jalgade ümbert kinni haaras ja oma abikaasa toorutsemiste vastu kaitset palus. Keiserinna jättis printsessi enda juurde Ermitaaži, printsile andis aga aastase puhkuse… Veel sama aasta viimastel päevadel saatis ta printsessi Eestimaale Kolovere lossi kindral von Pohlmanni hoole alla, kes oma tegevusest pidi aru andma keiserinnale…
Üheaegselt Augusta saatmisega Koloverre võttis keiserinna ka kontakti tema isaga… Kevadel 1787 saabus Braunschweigi hertsogi volinik selle korraldusel Peterburi ja tõi kaasa tingimused, milliste täitmisega isa olnuks nõus laskma tütre abielu lahutada.
Veel ei jõutud asja selgitamisega lõpule, kui saabus teade, et noor, alles 23 aastane printsess on Kolovere lossis 16. septembril aastal 1788 surnud.
Otsemaid pärast printsessi surma tekkisid ümbruskonnas kuuldused, et ta pole surnud õiget surma… Kaks päeva hiljem viidi printsessi laip punase esametiga kaetud, kuldnarmastega kaunistatud ja kruvidega suletud puusärgis Kullamaa kiriku juures olevasse kabelisse… Sametiga kaetud puusärk pandi veel lihtsamasse tammepuust sarka ja lasti ilma mingi kirikliku talituseta hauda, kuna matjal, kindral Pohlmannil ei olnud mingit surmatunnistust praostile ette näidata.
… Sügisel aastal 1819 viibis Vene keiser Aleksander I Varssavis, kus ta kohtus Würtembergi kuningas Wilhelm I-ga. Kuningas palus keisrilt, et see tema ema laiba, mis on sängitatud ühte Eestimaa maakirikusse, laseks kiriklikult matta kas samasse kirikusse või selle lähedusse ilma erilise kõmuta. … Puusärk avati ja leiti, et 31 aasta jooksul täiesti kõdunenud laip oli harilikus asendis “selili, käed rinnal”. Kuigi laiba vaatlus oli pealiskaudne ja toimus arvatavasti arsti juuresolekuta, piisas sellestki piiripanekuks liialdavaile kuuldusile seoses printsessi omaaegse surmaga. Et puusärgis muud “tähelepanuväärset” ei leitud, siis suleti see jälle ja paigutati sündsaks peetud kohta kaevatud hauda teiste hauakambrite keskel kiriku altaripoolses osas. Matmist toimetas tolleaegne Tallinna Toomkiriku ülemõpetaja dr. Baessler 7. detsembril…
Kuid sellega lugu veel ei lõpe. Pühalikule talitusele vaatamata ei antud printsessi luudele ka hauas rahu. 13. märtsil 1851 tunnistati vajalikuks hauakividega kaetud kiriku põranda parandamine. Sel puhul avati “parun Pilari nõudmisel” ka printsessi haud. Kui alguses toodud ladinakeelse tekstiga hauaplaat üles tõsteti, tuli ka kõdunenud puusärgi kaas sellel kogemata ära. Selle toimingu juures viibiva koguduse köstri andmeil, mida ka õpetaja Paul Eberhard 7. aprillil 1885 kinnitas, lamas avanenud puusärgis säilinud luukere korralikult, kuid üsa kohal olid nähtaval ka väikese, ilmselt alles ilmale tulemata lapse kondid. Kahe luustiku olemasolust, “hertsoginna ja sündimata lapse omast” avatud printsessi puusärgis kõneleb ka Th. V. Bernhard oma “Venemaa ajaloos”.
Printsessi haud oli ka veel aastal 1889 endisel kohal keset kirikut, nagu see on märgitud 1819. aasta protokollis, ja ümbritsetud ligemale meetrikõrguse raudtaraga. Et aga hauakivis täheldati mõra, mille tõttu üks kivipool hakkas rohkem vajuma, siis paigutati kogu hauakivi möödunud sajandi 90. aastate algul mõne meetri võrra põhja poole, kuna selle senine asend takistas ka rahva liikumist kirikus. Samal ajal toodi ka kantsel kiriku peauksele lähemale. Nii avanes võimalus paigutada hauakivi koos seda ümbritseva raudtaraga kantsli ette. Puusärk aga, mida hauakivi tõstmisel kummalisel viisil polevat üldse näha olnud, jäi endisesse kohta ja kaeti puitplaadiga. Praegugi on mainitud puitplaat printsess Augusta Carolina Friderica Luisa tegeliku haua kohal. Mõned aastad tagasi kergitati kiriku remondi ajal plaadi äärt ja veenduti, et haua põhjas on näha ainult puhas liiv… Ka kivist hauaplaat on kantsli ees omal kohal, kuhu see paigutati üle 80 aasta tagasi. Raudtara hauakivi ümber pole aga hästi püsti seisnud, mistõttu see sealt on kõrvaldatud ja säilitatakse praegu kabelis.
Praegune asupaik teisene – varem paiknes kiriku pikiteljel.
Paikneb algse võidukaare all, kantsli juures.
Koostas: Sirje Simson, kunstiajaloolane
Sisestatud: 06.05.2009.
