Mälestise tunnus

Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Kirjeldus

Kultusekivi on ovaalse põhiplaani ja lameda pealispinnaga, lääneservas 30-kraadise nurga all langev. Kivi pikkus põhja-lõuna suunas on 5 m, ida-lääne suunas 4,3 m, kõrgus 1,9 m ning suurim ümbermõõt maapinna lähedal on 18 m. Kivi lael leidub 2 madalamat murenenud lohku, läbimõõduga 0,9 m ja 1 m. Lohud on ilmselt loodusliku tekkega. Lisaks leidub kivil 29 korrapärast kunstlikku kultuselohukest, mis paiknevad kivilae põhjaosas. Lohkude läbimõõt ulatub 5-9 cm-ni, sügavus 1,2-3 cm-ni.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Kütke küla maadel, Kumna kõrvalmaanteest (A 11188) 1 km lääne pool. Lepiku talust jääb mälestis 550 m läände, külateest 90 m kaugusele. Mälestis paikneb lagedal põllumassiivil, ümbruskonna kõrgeimal kohal. Temast paarkümmend meetrit lääne poole on kokku veetud suur kivivare.

Ajalugu

Kivi avastas Mati Mandel 1980. aastal. 1981. aastal esitati kivi mälestisena riikliku kaitse alla võtmiseks ning koostati Mati Mandeli poolt mälestise pass. Vana registri järgi kandis kultusekivi numbrit 375-k.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.