Mälestise tunnus

Matmispaigale iseloomuliku kalmerajatise ning informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalme või õigemini kivikalmed asuvad 130 m pikkusel ja paarikümne meetri laiusel söödiribal keset kõrget põlluseljandikku. Loodusliku astangu kõrgus on kuni 2 m, astangu all on veel ligi 100 m põllumaad, mis edelasuunas langeb ning muutub lehtpuumetsaks. Astangu serv on 8-10 m laiuselt kivikalmete all. Esimene ning kõige laiem kivistik algab juba enne suurelt teelt alajaama kohale jõudmist. Seda kivistikku on piki astanguveert ligi 27 m ulatuses. Kalme kirdepoolset piiri ei ole võimalik täpselt kindlaks teha. Esimesele kivistikule järgneb teine, mida eraldab umbes 8 m laiune kivideta vaheriba. Selle kalme laius on 12 m. Edasi järgneb 3-4 m laiune tühi vahe ja uus, ligi 15 m pikkune kivistik. Kahest viimasest on leitud põletamata luid. Muld kivide vahel on tume. Söödiserva ühes otsas on tihedasti kamardunud 5,5 x 7 m suurune kühm, millest pasitab välja suuremaid raudkive. Tõenäoliselt on see üks sööditükil asuvatest kalmetest.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Muraste küla maadel, Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna kõrvalmaantee (A 11390) lõunapoolses veeres. Endisest Muraste mõisast jääb mälestis umbes 350 meetrit kagu poole, võsastunud söödialale. Kalme vahetus läheduses paikneb alajaam ning üle kalme kulgeb elektriliin.

Ajalugu

Kalme leiti 1968. aastal. Esimesed leiud luude näol saadi kalmest 1971. aastal. Kalme esitati kaitse alla võtmiseks 1971. aastal, kui koostati ka Vello Lõugase juhendamisel mälestise pass. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 2249. Kalme rajati I aastatuhande esimesel poolel eKr.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise piirist arvates.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.