Mälestise tunnus

Matmispaigale iseloomuliku kalmerajatise, inimluude ning teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kivikalmed on rajatud nõlvakuservale, mille kaguserv aeglaselt madaldub. Kalmed asetsevad üksteisest umbes 15 meetri kaugusel kirde-edela joonel.
Kalme reg nr 17504 on 29,5 meetrit pikk, 10-15 meetrit lai. Kalme aheneb keskelt mõne meeetri ulatusega kitsaks kaelaks, mis ühendab muidu 12-13 meetri pikkust ja 10 meetri laiust ristkülikukujulist lõunapoolset osa põhjapoolse kalmeosaga.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Muraste küla maadel. Mälestis jääb Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna kõrvalmaantee (A 11390) 13 kilomeetril lõuna poole, mööda külavaheteed 230 meetrit. Kalmed asuvad tee ääres, puude ja põõsastega kaetud maalapil. Kalmete kohal kulgeb elektriliin. Üle kalmete lõunaosa jookseb puudega kiviaed.

Ajalugu

Kalmed on registreeritud 1922. aastal G. Niggoli koostatud Keila kihelkonna kirjelduses. Leide kalmetest ei teata. 1964. aastal võeti mälestis riikliku kaitse alla. 1971. aastal koostati mälestise pass, mis vana registri järgi kandis numbrit 133.
Tõenäoliselt kuuluvad Mardi suured kalmed I aastatuhande I poolde.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise piirist arvates.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.