Mälestise tunnus

Maastikul visuaalselt jälgitav kalme struktuur ja kalmele omase kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalme paikneb tasasel rohumaal, tõenäoliselt endisel põllul. Üle ümbritseva maapinna kerkib kalme 60-75 cm. Kalme nõlvad on kogu ulatuses ühtlaselt selged ja võrdlemisi järsud, välja arvatud põhja ja kirde serv, kus kalme kontuur on laialivalguvam ja laugem. Kogu kalme on tugevasti kamardunud ja ilma lõhkumisjälgedeta.
Kalme on ümmarguse põhiplaaniga. Läbimõõt põhja-lõuna suunas on 13 m ja lääne-idasuunas 12 m (seega näib tegu olevat kivikirstkalmega).

Asukoha kirjeldus

Kalmeväljale pääseb Tallinn-Narva maanteelt läbi Maardu mõisa Maardu külla viivat teed mööda. Veski talu õues kõrgub suur hollandi tuuleveski, mis paistab kaugele hea orientiirina. Kalme asub talust 400 m kirde pool, kalmest ca 150 kirde-lääne pool jääb karjäär.
Kalme jääb kunagi Maardu külast ja Vandjala külla viinud teest ligemale 20 m lõuna poole.

Ajalugu

Kalme (reg nr 17669) avastas arheoloog Vello Lõugas 1974. aastal, kes 1975. aasta aprillis koostas ka muistise passi.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1). Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste kihil.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised mitte, nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümber- ja pealematmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju, mingitel perioodidel on hauapanuseid olnud rohkem, teistel aegadel vähem.