Mälestise tunnus

Maastikul visuaalselt jälgitav kalme struktuur ja kalmele omase kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Kalme on tõenäoliselt asunud tasasel maal, praegu paikneb see paeaukude vahetus naabruses. Kalmest on säilinud vaid kitsas lõuna ja kagu poolne servaosa. Säilinud kalmeosa pikkus on u 17 m ja laius u 8 m. Kalme lõhutud osast on leitud põletamata luid. Kalme servad on võrdlemisi laialivalgunud, eriti lauge on kirdeserv.

Asukoha kirjeldus

Kalmeväljale pääseb Tallinn-Narva maanteelt läbi Maardu mõisa Maardu külla viivat teed mööda. Veski talu õues kõrgub suur hollandi tuuleveski, mis paistab kaugele hea orientiirina. Kalme asub Talu hoonetest lääne poole jääval paemurru alal.

Ajalugu

Kalme (reg nr 17675) avastas arheoloog Vello Lõugas 1974. aastal, kes koostas järgmise aasta aprillis ka mälestise passi.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsealustel kalmetel 17673, 17675, 17676 ja 17681 on ühine kaitsevöönd. Kaitsevööndisse kuulub Veski talust lääne pool paiknev kunagine paemurd ning hollandi tüüpi tuuleveski lähiümbrus. Lääne, loode, edela ja lõuna küljel on kaitsevööndi piiriks kiviaed, põhja osas kulgeb piir kümmekond meetrit aiast lõuna pool. Idaosas on piiriks Veski talu hooned, millest kuulub kaitsevöödisse tuulik.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised mitte, nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümber- ja pealematmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju, mingitel perioodidel on hauapanuseid olnud rohkem, teistel aegadel vähem.