Mälestise tunnus

Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Kirjeldus

Kivi on üldkujult ligilähedaselt nelinurk. Kivi maksimaalne kõrgus on 1,4 m ning läbimõõt kuni 3,0 m. Kivi on punakat värvi rabakivi, mille pealispinnal on säilinud üks tehislohk. Viimase läbimõõt on 6 cm ning sügavus 1,0 cm.

Asukoha kirjeldus

Kivi jääb Keskvälja ja Lille talude vahele, põlluvahetee äärde. Keskvälja talu hooned jäävad kivist u 145 m SW-poole ning Lille talu hooned u 150 m NNO-poole. Peterburi teelt Maardu mõisa viiv maantee jääb kivist u 755 m W-poole.

Ajalugu

Kivi (reg nr 17691) avastas Vello Lõugas 1975. aasta mais.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäevasem termin: lohukivi) on kivi, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3-10 cm, sügavus 0,5-5 cm. Lohkude põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Ümmarguste lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Meie lähinaabruses (Skandinaavias) hakati lohke kaljusse tegema juba neoliitikumis, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse praegu lohukive umbes 1750. Kõige rohkem on lohukive leitud Põhja-Eestist, vähem Saaremaalt ning vaid üksikuid Lõuna-Eestist. Lohukivide tegemise aja määramine on problemaatiline – lohk ise ei ole dateeritav ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega. Siiski on lohukive peetud Eestis pronksiaegseks kultuurinähtuseks (1800–500 eKr), kuna neid on leitud peamiselt samadelt aladelt kui pronksiaegsete inimeste matmispaiku – kivikirstkalmeid. Teiste muinasaegsete mälestiseliikidega sellist sidet pole võimalik leida. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakuskultusega, kuna kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.