Mälestise tunnus

Väikesed tehislohud kivi pinnal.

Kirjeldus

Algselt suur rändrahn on lastud tükkideks. Kivi säilinud osa on u 4,5 m pikk ja rohkem kui 2,5 m lai. Ühel väiksemal tükil on kolm tehislohukest. Viimaste läbimõõt on 5-9 cm ning sügavus 0,8-2,1 cm.

Asukoha kirjeldus

Kivi asub avatud rohumaal, u 50 m NW-pool Jõelähtme-Kostivere maanteest. Paemurru talu jääb u 280 m NO-poole.

Ajalugu

Kivi (reg nr 17720) avastas 1973.a Oskar Raudmets.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.