Mälestise tunnus

Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses.

Kirjeldus

Kivi kõrgus selle laiemal edelapoolsel otsal on 1 m, vastasotsal 0,4 m. Kivi läbimõõt kirde-edela suunas on 3,75 m ning loode-kagu suunas 2,9 m. Kivi kagupoolne külg on kumer, edela- põhja- ja loodeküljed aga püstjad.
Kivi pinnal on üks tehislohuke, mille läbimõõt on 6 cm ning sügavus 1,3 cm.

Asukoha kirjeldus

Asub Põldmäe talu hoonetest u 200 m loode pool. Pauna SuurKkivi jääb u 150 m ida poole. Kivi paikneb tasasel maal.

Ajalugu

Kivi (reg nr 17722) avastas Vello Lõugas 1974. a mais.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.