Mälestise tunnus

Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Kirjeldus

Mälestis on punakas-roosa suurekristalliline grantiirahn kõrgusega 1,9 m. Kivi meenutab kujult väikest majakest. Kivi ligi 2,7 m pikkune põhjapoolne külg on püstloodis, kirdeots on väljapoole kaldu, ida- ja põhjaküljed on püstjad, lõunakülg purunenud ebatasaseks. Kivil asuvad 13 kunstlikku lohku. 6 lohku on õõnestatud kivi harjale, 6 lohku asuvad lõunapoolsel "katuseküljel" ning 1 lohk põhjapoolsel "katuseküljel". Kuna kivi on kergesti porsuv, siis ilmselt on osa lohke hävinud. Lohkude läbimõõt ulatub 4,5-7 cm-ni, sügavus 0,8-2 cm-ni. Mälestise lähedusse jäävad veel kaks suuremat kivi.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Parasmäe külas, Jõelähtme-Kostivere kõrvalmaanteest 1,03 km kaugusel kagu pool, Haljava poole viiva külatee ääres. Mälestis asub teest umbes 20 m põhja pool, Teearu talust 400 m kagus, Nurga talust 460 m lääneloode pool. Mälestisest 125 m kaugusel kirde pool on talu varemed (Talumäe).

Ajalugu

Mälestis (reg nr 17727) avastati 1976. aastal Vello Lõugase poolt. Kohalik rahvas kivist midagi ei teadnud. Samal aastal koostati mälestise pass. Kivi esitati riikliku kaitse alla võtmiseks 1977. aastal vana registrinumbriga 409-k.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.