Mälestise tunnus

Maastikul visuaalselt jälgitav kalme struktuur ja kalmele omase kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Tõenäoliselt on tegemist ümmarguse põhiplaaniga kivikirstkalmega, mille keskosa on kõrgem ja servad on aeglaselt alanevad. Kalme on tugevasti kamardunud. Kiviaiast idapoole jääv osa on lõhutud ning tõenäoliselt suuremalt jaolt põldu küntud.

Asukoha kirjeldus

Kalmete juurde pääseb Saha külast Maardu mõisa viivalt teelt Uuevälja talu juurest lõuna suunda viivat teed mööda. Kalmete rühm jääb ülamainitud teest paremale, vana Välja talu hoonete vastas paikneva endise mõisaküüni ning 2002 rajatud elamu ümbruses. Kalme paikneb küünist ligemale 30 m ida pool, põhja–lõuna suunalise kiviaia all.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitse alustel kalmetel 17799; 17800; 17808; 17801; 17803 ja 17802 on ühine kaitsevöönd, mis paikneb endisest mõisaküüni ja 2002 aastal rajatud elamu kagu pool. Kaitsevöönd hõlmab põhiliselt põhjapoolse osa kiviaiaga piiratud õuealast (endisest karjaaiast), ületades selle ulatuse kirde ja kagu poole.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.