Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Kirjeldus

Kalme on põhiplaanilt ümmargune. Kalme läbimõõt on 13 m. Kalme kerkib väga vähe üle ümbritseva maapinna (20-30 cm). Ainult lääneküljel on kalme serv väga selge ja kõrge (kuni 50 cm). Üsna selge kaare moodustab lääneküljele lisaks ka edelapoolne serv. Kalme edela- ja lõunaservas on näha kalme jalamil kaares 4-5 suuremat raudkivi, millede sirged servad on suunatud väljapoole. Kalme on pealt tasane ja hästi kamardunud. Kalmemuld on pruuni värvi. Ilmselt on siin tegemist kivikirstkalmega (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kivikalme asub endise jaotuse järgi Jõelähtme kihelkonnas. Kivikalme paikneb Rebala muinsuskaitsealal, Vandjala külas. Kivikalme jääb Maardu-Raasiku teest (nr 11103) ida poole avatud maastikule. Kivikalme lähiümbruses asuvad mälestised Kivikalme reg nr 1786-17866 ja 1786.

Ajalugu

Kalme pärineb I aastatuhande teisest poolest e.Kr. Kalme on avastatud arheoloog V. Lõugase poolt 1973.a. septembris. Kalme on esitatud kaitse alla võtmiseks 1973.a. septembris. Mälestisele on koostanud passi 1973.a septembris arheoloog V. Lõugas (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.