Mälestise tunnus

Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses.

Kirjeldus

Kivi on pealt lame, kallakuga loode poole. Põhiplaanilt kolmnurgale lähenev kivi on lõunapoolse nuka kohalt 0,7 m kõrgune, kirde otsa juurest 0,4 m kõrgune ja lääne nurga juurest 0,45 m kõrge. Kivi läbimõõt põhja-lõuna suunas on 3,25 m ja ida-lääne suunas 2,35 m. Kivi küljed on peaaegu kõik püstloodis, ülemised ääred kumerdunud. Kivi ise on hall, võrdlemisi jämeda kristalliga ning kergesti mureneva kippuv kivim. Nii on kivi kõrgema idaserva harjast maha koorunud keskosas 1-2 cm paksune kiht. Kivil on kindlalt tuvastatavaid lohke 10, koos küsitavatega a 16. Kivisse on veel puuritud kaks sügavamat silindrilist auku kivi õhkamiseks. Uks auk on ühe lohkude rühma, teine - teise lohkude rühma juures (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).

Asukoha kirjeldus

Kultusekivi asub endise jaotuse järgi Jõelähtme kihelkonnas. Kultusekivi paikneb Rebala muinsuskaitsealal, Võerdla külas, avatud maastikul, Rebalasse viiva tee idaküljel.

Ajalugu

Kivi on kasutatud kultusekivina I aastatuhandel e. Kr. Kivi on avastatud koduuurija O. Raudmetsa poolt 1970-ndate aastate algul ja arheoloogidele kätte näidatud 1972.aastal. Kohalik rahvas ei teadnud kivist midagi. Kivi on võetud riikliku kaitse alla 1973. a. Mälestisele on koostanud passi 1975. a mais arheoloog V. Lõugas (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.