17987 Kalmistu • Mälestised

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise väliskontuur Vaade mälestisele idast. Foto: Ulla Kadakas, 01.09.2012. Vaade mälestisele kirdest. Foto: Ulla Kadakas, 01.09.2012.
Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 17987 Mälestise vana number 494-k
Registreeritud Kinnismälestis Liigitus arheoloogiamälestis
Märksõna
  • Arheoloogia
    • Matmispaigad
      • Kalmistu
Arvel 02.10.1998
Registreeritud 02.10.1998
Määrused ja käskkirjad "Kultuurimälestiseks tunnistamine" kultuuriministri 27.07.1998 määrus nr. 20, (RTL 1998, 259/260, 1059) Kuupäev: 27.07.1998
Katastrikood
Aadress
Inspekteerimised

Seisund: halb
Inspekteerimise kuupäev: 01.09.2012
Inspektor: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Ulla Kadakas

Kirjeldused

Liik: Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1).

Sisestatud: 07.01.2009

Liik: Mälestise ajalugu

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Taas muutus selline surnutega ümberkäimine peamiseks alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti.
Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Ainult külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis sageli kuni 18. sajandini, paiknevad ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel

Sisestatud: 07.01.2009

Liik: Mälestise tunnus

Matmispaigale iseloomuliku kalmerajatise, inimluude ning teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 07.01.2009

Liik: Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 26.09.2014