Mälestise tunnus

Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Kirjeldus

Mälestis kujutab endast ovaalse põhiplaaniga ja kõrge põhjaservaga kivi. Kivi lagi madaldub lõuna suunas 30-kraadise nurgakaldega. Muistise pikkus on põhja-lõuna suunas 1,3 meetrit, ümbermõõt maapinna lähedalt 6 meetrit ja kõrgus 0,95 meetrit. Kivi 90x50 sentimeetri suuruses kõrgemas osas leidub üks 6,5 sentimeetrise läbimõõduga ja 1,2 sentimeetri sügavune korrapärane kunstlik lohk. Kivi asub suhteliselt kõrgel, lõuna suunas tõusval maal, lepavõsas. Temast 12 meetrit põhja pool lõpeb võsa, algab põld.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Kolu külas Laane talu maadel. Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa põhimaanteest (A2) paikneb mälestis 94 meetrit ida pool, üpris hooldamata metsatuka servas. Taluhoonete suhtes jääb mälestis 112 meetrit põhja poole. Mälestisest 80 meetrit edelasse jääb kaitselaune kultusekivi registrinumbriga 18010, 70 meetrit kagusse jääb kultusekivi registrinumbriga 18011.

Ajalugu

Mälestise avastas 1978. aastal J. Lauristini nimelise kolhoosi agronoom P. Savolainen. Mälestis esitati riikliku kaitse alla võtmiseks 1978. aastal, samal aastal koostati Mati Mandel`i poolt mälestise pass. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 477-k.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.