Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 18017
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 02.10.1998
Registreeritud 02.10.1998
X-koordinaat 558183.92
Y-koordinaat 6559669.05
Mälestise vana number 484-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(1)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 19.09.06

Menetleja: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Ulla Kadakas

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 21.08.2007.

Kirjeldus


Mälestis kujutab endast peaaegu ristkülikujulise põhiplaaniga ja kõrge kumera keskosaga raudkivi, mille pikkus ida-lääne suunas on 2 m, laius põhja-lõuna suunas 1,7 m, kõrgus 0,7 m ja suurim ümbermõõt maapinna lähedalt 6 m. Kivilae kõrgemas keskosas leidub üks korrapärane kunstlik lohuke, mille läbimõõt on 6 sentimeetrit ja sügavus 1,5 sentimeetrit.

Sisestatud: 21.08.2007.

Asukoha kirjeldus


Mälestis asub Nõrava külas, Laastu talu maadel. Talu peahoonest jääb mälestis 65 meetrit kagusse, külateest 30 meetrit lääne-edelasse üksikute põõsastega kaetud rohumaa keskele.

Sisestatud: 21.08.2007.

Ajalugu


Mälestise avastas Oskar Raudmets 1977. aastal. Samal aastal esitati mälestis riikliku kaitse alla võtmiseks ning koostati Mati Mandel`i poolt mälestise pass. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 484-k.

Sisestatud: 21.08.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 05.09.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 02.10.2014.