Mälestise tunnus

Teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Asula piire on raske kindlaks teha, sest asula servaalad on täis ehitatud või kamardunud rohumaa, kus kultuurkiht on kas hävitatud või raksesti fikseeritav ilma spetsiaalsete kaevamisteta. Kõige intensiivsem on kultuurkiht "Silmaallika" ümbruses ja siit piki sooserva põhja poole kuni Luugi taluni. Sooserval ulatub kultuurkihi paksus kuni 0,6 meetrini. Mida rohkem nõlvast üles, seda õhemaks jääb kultuurkiht. Kuusalu küla tee ääres on puutumatu kultuurkiht säilinud ilmselt ainult neis lohkudes, mis ulatuvad künnikihist sügavamale. Üsna tume näib olevat muld "Lauritsakivi" ümber. Siia on hiljem auke kaevatud ja neid täidetud. Asula lõunapiir näib minevat piki kiviaia talda, mis algab "Lauritsakivist" paar meetrit kagu poolt ja kulgeb otse ida poole kuni sooni. Lääne pool on asula piiriks Kuusalu kõrvalmaantee (A 11106). Kui asula ulatus ka Allika talu alale, siis on ta ilmselt hävinud ehituste ja õue planeerimisega. Põhja pool ulatub kultuurkiht Narva-Tallinn maanteelt (A1) 230 meetri kauguseni Luugi taluni.
Kultuurkihi iseloom asula eri osades on erinev. Ilmselt on sooserval esinev tüse kiht tekkinud osalt sellest, et maaharimise käigus on osa materjali ülalt nõlvalt alla uhutud. Kõrguste vahe on 4-5 meetrit. Kuusalu teest lääne pool tähistab peale tumedama mulla asula leivkuala ka tervad lõhutud kivid, tules olnud rabedad kivid jms. jäänused, sealhulgas ka savinõukillud, mida kultuurkihi ülemises osas - künnikihis, esineb üsna vähe. Võib arvata, et asula pärineb ajast kui muinaskülas valitses omaette õuede süsteem ja muinasjäänused ladestusid kultuurkihti ebaühtlase tihedusega. Pole võimalik öelda, kas asula kultuurkihi levik antud piiriga lõpeb või liitub ta Kuusalu soo põhja ja kirdekaldal täheldatud II asula kultuurkihiga.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Kuusalu alevikus, Tallinn-Narva põhimaanteest (A1) põhja pool, Kuusalu kõrvalmaantee(A11106) idaservas. Mälestis jääb 1,2 hektari suurusele alale Luugi talu peahoone ja Narva maantee vahel.

Ajalugu

Asula pärineb I aastatuhande lõpust ja II aastatuhande algusest. Asulakoha on esmakordselt registreerinud T. Moora ja V. Lõugas 1970-ndate algul. 1978. aastal koguti mälestiselt noorema rauaaja keraamikat, mis säilib Ajaloo Instituudi kogudes. Mälestis on arheoloogiliselt kaevamata. 1974. aastal esitati asulakoht riikliku kaitse alla võtmiseks. Kaitse all on mälestis alates 1975. aastast.
Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 269-k.

Kaitsevööndi ulatus

Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.