Mälestise tunnus

Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Kirjeldus

Mälestis kujutab endast 1,25 m kõrgust peaaegu kandilise põhiplaaniga rahnu, mille läbimõõt põhja-lõuna suunas on 2,5 m ja ida-lääne suunas 3 m. Kivi 2,55 m pikkune lõunakülg on peaaegu seinataoliselt püstjas. Seda on ka kivi idakülg, kui välja arvata nagu "ära lõigatud" kagupoolne ülemine nurk, mis kannab restitaolist märki. Ka püstisest põhjaküljest on suurem lõhm ära tulnud. Ümar ja lauge on kivi loodenurk, millesse on raiutud kääridetaoline märk. Kunstlikud lohud, mis peaksid olema vanemad kui eelnimetatud märgid, paiknevad kõik peale ühe kivi kõrgeimal harjal, kus on ka üks hilisem piirikivi rist, mille põhja- ja läänepoolne haar on kinnised. Kokku on kivil 20 tehislikku lohku ja mõned küsitavad lohud. Lohkude mõõtmed on 4-7,5 cm, sügavus 0,4-2,2 cm.
Restikujuline märk asub kivi kagutahul, kivi alumisest servast 70 cm kõrgusel. Kujund on raiutud kivisse 2,5-3,5 cm laiuste joontega. "Restide" vahed ei ole ühelaiused, vaid alt üles poole 15, 13 ja 9 cm-sed.
Kääritaoline kujund paikneb loodeküljel, kiviservast pool meetrit kõrgemal. "Kääriotste" vahe on 29 cm, harude pikkus 56 ja 58 cm.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Kuusalu alevikus, Tallinn-Narva maantee (A1) ja Kuusalu kõrvalmaantee (A 1104) vahelises kolmnurgas. Narva maanteest 70 m põhja pool, Kuusalu teeringist 60 m lõunas. Mälestis jääb muinsuskaitsealuse Kuusalu asulakoha (reg nr 18164) lääneserva.

Ajalugu

Mälestis oli kasutusel kultusekivina I aastatuhandel eKr. Kivi lael olev piiririst on ilmselt ajaloolisest ajast nii nagu "rest" ja "kääridki". G. Vilbaste oletab, et "Rajakiviks" sai ta 1418. aastal Kuusalu kiriku maade ja Kolga Gutlandi kloostrivendade valduste vahele. Mälestis asub ilmselt oma esialgsel kohal. Lauritsakivi ehk Rajakivi on maininud juba J. Jung (Muinasaja teadus, III, lk 85-86), kes ka resti ja kääre kui Kuusalu kiriku kaitsepühaku Laurentsiuse sümboleid seletab. Lisaks peab Jung kivi ka vanaks ohvrikiviks, millele osutavad kivi lael olevad väiksed lohud. Kivi on kaitse alla võetud 1964. aastal. 1978. aastal koostati Vello Lõugase poolt mälestise pass. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 368.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Meedia

Tekst mälestise juurde paigaldatud infotahvlilt:

Kuusalu Lauritsakivi on Eestis arvukalt esinevatest kultusekividest üks omanäolisemaid, sest tavaliselt piirduvad jäljed kividel ainult mõne üksiku lohuga.
Lauritsakivi kujundid kuuluvad kahte perioodi. Lohud (u. 20 tk) pärinevad ilmselt I aastatuhande algusest pKr. Rest, ristatud piiskopisaua kujutised ja kivi lael kujutatud rist jäävad aga juba keskaega või veelgi hilisemasse ajajärku.
Mida kivil kujutatud märgid võiksid tähendada, pole kahjuks võimalik täiesti üheselt seletada. Lohkusid on seostatud enamasti viljakusmaagia ja surnutekultusega, aga ka astronoomiaga. Praadimisrest ja piiskopisauad kivil võiksid tähistada omaaegset piiri Kuusalu kiriku ja Ojamaa Roma kloostri Kolga valduste vahel. Nimelt on praadimisrest Kuusalu kiriku kaitsepühaku – Püha Lauretsiuse – tunnus ja kahe ristatud piiskopisaua kujutist kohtab Roma kloostri pitsatil. Sellega oleks seletatav ka Lauritsakivi teine rahvapärane nimetus – Rajakivi.
/.../

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.