Mälestise tunnus

Kivi (rändrahn) ja selle asukoht maastikul, tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni ja kultuuriväärtusega asju sisaldav pinnasekiht kivi ümbruses.

Kirjeldus

Mälestis kujutab endast ümar-kolmanurkse põhiplaaniga, hallika värvusega maakivi. Kivi on võrdlemisi järskude külgedega (põhjakülg on alaosas püstjas), idakülg on mõnevõrra laugjam. Kivilagi on ümarjas, langusega kõrgemalt lõunaosalt põhja poole. Üldiselt rahuldavalt säilinud kivlae põhjaosalt on murenenud 0,5x0,3 meetrine ala. Lääneserval on tugevasti murenenyd 0,5x 0,3 meetrisel alal, veidi ida pool on 0,4 meetri pikkune lõhe. Idaserva ülaosast on murdunud 0,3x0,2 meetrine kild. Muistise pikkus põhj-lõuna suunas on 3,3 meetrit, laius 2 meetrit, lõunapoolne kõrgus on 1,15 meetrit, ümbermõõt 8,3 meetrit. Mälestisel on hästi säilinud lohke.Osa neist asub kompaktselt kaldja kivilae idapoolsel osal. Lohkude ümbermõõt on 3,5-7 sentimeetrit, sügavus 0,5-1,6 sentimeetrit.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Kuusalu küla idapiiril põllumaal kõrgel teepervel, Kuusalu-Leesi kõrvalmaantee (A11270) ning Jõelähtme-Kemba kõrvalmaantee (A11260) ristist 165 meetrit põhja pool. Kuusalu-Leesi teest jääb mälestis 15 meetrit ida poole.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.