Mälestise tunnus

Matmispaigale iseloomuliku kalmerajatise, inimluude ning teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Mälestis on jaotunud laialdasele alale, ulatub 150 m mõlemale poole Kasispea-Ilumäe(end. Vihasoo-Palmse) teest. Kalmistuga on seostatavad teest W-pool metsa all asuvad liivaaugud, kust leiti inimluid. Mälestisest W-suunas on Pauna küla kalmistu.
(Kirjeldus on koostatud 1972. aastal tehtud mälestise passi andmete põhjal.)

Asukoha kirjeldus

Muistis jääb S-suunas Kotka-Võsu maanteest, sellega ristuvast Kasispea-Ilumäe teest SW-poole. Objektist W-poole on Loobu jõgi. Kalmistust 160 m W-pool on Pauna küla kalmistu(end. Ojaveskite kalmistu) nr. 14412. Mälestisest SW-suunas on kiviaja asulakoht nr. 18583, NW-pool kiviaja asulakoht nr. 18584 ja N-suunas kiviaja asulakoht nr.18582.

Ajalugu

Kalmistu on võetud riikliku kaitse alla ja registreeritud kohalike elanike teadete põhjal 31.detsembril 1964. aastal. 1925. aastal Parmase Kuusalu khk kirjelduses teated kalmistust veel puuduvad. 1972. aasta oktoobris koostati T. Moora poolt mälestise pass, mis vana registri järgi kandis numbrit 384.

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).