18586 Kultusekivi
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kultusekivi |
---|---|
Mälestise registri number | 18586 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 14.10.1998 |
Registreeritud | 14.10.1998 |
X-koordinaat | 552306.00 |
Y-koordinaat | 6590677.00 |
Mälestise vana number | 2474 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(2)
Paikvaatluse kuupäev: 25.01.16
Menetleja: Harjumaa vaneminspektor, Armin Rudi
|
Märksõna(1)
Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.
|
Kirjeldused(5)
Mälestise tunnus Tehislikud lohud kivil. |
Kirjeldus Mälestis kujutab endast suurt rändrahnu, mille ümbermõõt on veidi üle 13 m ja kõrgus 2,8 m. Kivil on peaaegu kolm vertikaalset külge põhja-, lääne- ja lõunaküljel. Ainult idapoolne külg on katuseviilu taoliselt laugjas. Kivi lääneküljel on palju vertikaalseid pragusid ja kivi on sealt kerge murenema. Kivi hari on peaaegu kolmnurkne, kitsama nurgaga lõuna pool. See kivi lagi langeb kergelt põhja suunas, kust on mõned lõhmud kivi küljest ära tulnud. Kivi harjal on märgata 17 lohku, neist kaks küsitavad. Kõige sügavam on 5-sentimeetrine lohk. Lohud paiknevad peamiselt harja kõrgemal lõunaotsal, mille kõige kitsamal tipul on reas 5 lohku. |
Asukoha kirjeldus Mälestis asub Maardu linnas, Iru Soojuselektrijaama kinnise territooriumi vahetus läheduses Saha-Loo teest u 25 m ida poole. |
Kaitsevööndi ulatus Vastavalt mälestise kaitse alla võtmise kultuuriministri määrusele 27.07.1998 nr 20 on mälestise kaitsevöönd 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. |
Üldinfo Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades. |