Mälestise tunnus

Kivikalmele iseloomuliku ehituskonstruktsiooni, inimluude ja teaduslikku informatsiooni sisaldava arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste ja kitsenduste kihil.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.
Pronksiajal, maastikul kõrgematel kohtadel rühmiti paiknevatesse ümara põhiplaani ja keskse kivist kirstuga kivikirstkalmetesse maeti surnuid valdavalt põletamata. Samasse aega jäävad ka siinsed üksikud laevkalmed.
Umbes alates aastast 500 eKr kuni ajaarvamise vahetuseni rajati kindlama struktuurita kangurkalmeid, kuid valdavalt siiski korrapärastest ida-läänesuunalistest taranditest koosnevaid tarandkalmeid. Neisse maeti surnud enamasti põletatult, kuid on leitud ka põletamata luudega tarandkalmeid.
Keskmisel rauaajal kasutati matmispaikadena jätkuvalt tarandkalmeid, uue traditsioonina levis kivivarekalmete ja alates 10. sajandist Saaremaal kiviringkalmete rajamine. Enamik noorema rauaaja kivikalmetest on põletusmatustega.
Tarandkalmed ja korrapäratu struktuuriga kivikalmed jäävad üksikult kõrgematele küngastele ja seljakutele põllumaade keskel. Vaid Lõuna-Eestis asetseb osa tarandkalmeid rühmiti.