Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Pelgupaik "Tatamägi"
Mälestise registri number 18869
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 14.10.1998
Registreeritud 14.10.1998
X-koordinaat 561305.50
Y-koordinaat 6571722.15
Mälestise vana number 416
Ava kaardil

Paikvaatlused(1)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 09.04.06

Menetleja: Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor, Ulla Kadakas

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Pelgupaik.

Mälestise tunnus


Kirjalikult fikseeritud pärimus mälestise kohta. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht.

Sisestatud: 14.11.2008.

Kirjeldus


"Tatamäeks" nimetatud mälestis asub Leivajõe orundist ida poole jääva, Salu-Pikavere mineraalmaa kõrgendikust põhja suunas oleva Suursoo lõunaossa. Lõunapoolsest kõrgemast mineraalmaast on endine soosaar 200-300 meetrit põhja pool. Muistis asub madalamal soisel heinamaal (endine soo) kerkival, pikiteljega põhja-lõuna suunalisel soosaarel, mis lagedas ümbruses on juba eemalt hästi nähtav. Ümbritsev sooala on 1985. aastal maaparanduse käigus muudetud kultuurrohumaaks. Suhteliselt peenemateralisest kruusast soosaare pikkus on põhja-lõuna suunas 130 meetrit, suurem laius keskosas äärest-ääreni 30 meetrit (mööda maapinda mõõtes 35 meetrit), idapoolne suurem kõrgus on 3,5 meetrit, läänepoolne kõrgus on 3,4 meetrit. Künka keskosa, pikkusega põhja-lõuna suunas 50 meetrit, laiusega 12-13 meetrit, on suhteliselt kõrgem, põhja- ja lõunapoolses otsas seljak kitseneb ja madaldub sujuvalt kuni ümbritseva soopinnani. 1923. aastal on "Tatamäe" pikkuseks mõõdetud põhja-lõuna suunas 105 meetrit, laius 27,5 meetrit, kõrgus 0,3-3 meetrit. Kõrgendiku põhja- ja lõunaotstes on sellal asunud heinaküünid (A. Karu. Harju-Jaani kihelkonna muinasjäänused. 1923, lk. 34).
Praegu "Tatamäe" ida- ja läänepoolsed küljed on künka keskosas küllalt järsud, põhja- ja lõunapoolsetes otstes märksa laugemad. Künka lagi on keskosas pealt tasasem, madalduvates otstes pealt kumer. "Tatamäe" põhiosast eristab põhjapoolset otsa (pikkus 30 meetrit, kõrgus ida pool 2,1 meetirt) madal nõgu. "Tatamäe" lõunaosas on 1 meetri sügavune auk, mille läbimõõt põhja-lõuna suunas on 6 meetrit. Tegemist on vana sissekaevega, mille põhjas kasvab juba kõrge võsa. Künka edelaservale ning põhjpoolsele kõrgemale osale on veetud kuni meetrise läbimõõduga põllukive. Kive on veetud ammu. Mäe laiem keskosa on lage, edelaserval kasvavad kaks vana vahtrapuud, lääneosas saarepuu.

Sisestatud: 14.11.2008.

Asukoha kirjeldus


Mälestis asub Harjumaal, Rae vallas, Salu külas, endistel Annukse talu maadel. Pelgupaik jääb Aruvalla-Jägala kõrvalmaantee (A 11310) 5,19 kilomeetril põhja poole Suursoo külla viiva tee äärde, paiknedes Aruvalla-Jägala maantee ja külatee teeristist 0,9 km kaugusel, külateest 120 meetrit läänes. Annukse talu asub umbes 270 meetrit mälestisest lõuna pool. Pelgupaik asub kõrgemal rohusel, üksikute puude-põõsastega künkal keset põllumaad.

Sisestatud: 14.11.2008.

Ajalugu


"Tatamägi" on tõenäoliselt II aastatuhande I poolest ja 16.-18. sajandist pärit pelgupaik. 1923. aastal on mälestist kirjeldanud A. Karu, hiljem ka H. Moora. Sel ajal kujutas "Tatamägi" soisel heinamaal kerkivat kõrgendikku. Eriti tüma olnud künkast ida poole jääv soopind. 1997. aastal kirjeldasid mälestist A. Lavi ja E. Haiba. Mälestis on riikliku kaitse all alates 1964. aastast. 1997. aastal koostati mälestise pass A. Lavi poolt. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 416.

Sisestatud: 14.11.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1). Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti põhikaardil kultuurimälestiste kihil.

Sisestatud: 14.11.2008.

Üldinfo


Ajutiselt, sageli ohu korral, on inimesed kasutanud elamiseks pelgupaiku, kuhu üldiselt pole kaitserajatisi tehtud. Pelgupaigad olid looduslikult hästi varjatud, enamasti soo- ja rabasaared. Rahvasuus on neile antud mitmesuguseid nimesid (Kukelinn, Luusaar, Lõimemägi jne). Pelgupaiku pole arheoloogiliselt jõutud veel kuigi palju uurida. Seoses väga episoodilise kasutusega on sellistele mälestistele iseloomulik väga nõrk kultuurkiht ja esemeleidude vähesus, mistõttu nende ajaline määratlemine on raske.

Sisestatud: 09.10.2014.