Mälestise tunnus

Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Kirjeldus

Mälestis kujutab endast suhteliselt madalat, lapiku laega hallikas-punaka värvusega graniitkivi. Kivilae kõrgem osa on kirdenukis, kust ta langeb sujuvalt edela suunas. Kivi loode-, lääne- ja idaküljed on suhteliselt järsud, edelakülg sujuva langusega, astmeline. Ka lõunakülg on laugem, nõrga loodusliku astanguga. Kivi pikkus on loode-kagu suunas 2,7 meetrit, kirde-edela suunas 2,5 meetrit, loodepoolne kõrgus on 1,1 meetrit, edelapoolne kõrgus on 0,6 meetrit, ümbermõõt on 9,4 meetrit. Lohud asuvad kivilae kirdepoolsel osal. Osa lohkudest paiknevad ridastikku. Lohkude läbimõõt ulatub 4-6,5 sentimeetrini, sügavus 0,5-1,5 sentimeetrini. Kivilae madalamal edelapoolsel osal on 1 meetri pikkune lõhe.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Suuresta külas, Helde talu maadel. Mälestis jääb Tallinn-Tartu- Võru-Luhamaa tugimaanteest (A2) 1,3 kilomeetrit ida-kirde poole, saeveskist 500 meetrit ida-kirde poole, Helde talu hoonetest 45 meetrit põhja poole. Mälestis asub talu aiamaal.

Ajalugu

Mälestis on dateeritav I aastatuhandesse eKr. Kivi on riikliku kaitse all 1973. aastast. Kivi on kirjeldanud 1997. aastal A. Lavi ja E. Haiba. 1997. aastal koostati A. Lavi poolt ka mälestise pass. Vana registri järgi kandis mälestis numbrit 2460.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1).

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.