Mälestise tunnus

Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Kirjeldus

Mälestis on suhteliselt väike hallikas maakivi. Kivi pikkus ida-lääne suunas on 1,5 m, laius põhja-lõuna suunas 1,35 m, idapoolne kõrgus 0,9 mt, ümbermõõt 5,3 m. Kivi lael eristub ida-lääne-suunaline kõrge hari, mis langeb idast lääne poole. Kivi küljed on järsud, idakülg päris püstjas, lõunakülg langeb umbes 45-kraadise nurga all. Kivi pind ei ole eriti murenenud, vaid kirdekülje ülaosas on murdunud 40x10 sentimeetri suurune kitsas kild.
Lohk asub harja veidi madalamal läänepoolsel otsal. Lohu läbimõõt on 6 cm, sügavus 1 cm.

Asukoha kirjeldus

Mälestis asub Vaidasoo külas, Lilleoru talu maadel. Mälestis jääb Aruvalla-Jägala (A 11310) kõrvalmaantee 2. kilomeetrile, ristteest 55 m põhja poole, maanteega ristuvast külateest 25 m läände. Lilleoru talu hoonetest jääb kivi 0,565 km ida poole. Piki Leivajõe orundi lääneserva kulgeva tee suhtes asub kivi 25 m läänes.

Ajalugu

Mälestis on dateeritav I aastatuhandesse eKr. 1981. aastal võeti mälestis riikliku kaitse alla vana registrinumbriga 754-k. Mälestise kirjeldus koostati A. Lavi ja E. Haiba poolt 1996. aastal, 1997. aastal valmis mälestise pass.

Kaitsevööndi ulatus

Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1).

Üldinfo

Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.