2603 Kultusekivi, I a- tuh. e.Kr. - I a- tuh.
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Kultusekivi, I a- tuh. e.Kr. - I a- tuh. |
---|---|
Mälestise registri number | 2603 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 08.04.1997 |
Registreeritud | 08.04.1997 |
X-koordinaat | 541664.00 |
Y-koordinaat | 6588085.00 |
Mälestise vana number | 1986 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(2)
Paikvaatluse kuupäev: 17.11.23
Menetleja: Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakonna peaspetsialist, Urve Arukaevu
|
Märksõna(1)
Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Tehislikud lohud kivil. Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu kivi lähiümbruses. |
Kirjeldus Tegemist on suure raudkiviga, mille pikkus loodest kagusse on 3,8 m, kirdest edelasse 3,1 m ja kõrgus 1,4 m. Kivi üldseisund hea, kuigi aed on pisut räämas. Põhjakülje juurde on asetatud mõned puupakud istumiseks. Seal paikneb ka vana kaitsetahvel, kuid sellel on kiri Tallinna linna piirikivi nr 1981. Kivi ümber kasvavad mõned suuremad puud, pealispind on tugevasti sammaldunud. Kivi kõrgeimal idanurgal olevad 2 tehislikku lohku on samblaga kaetud. |
Asukoha kirjeldus Kivi paikneb Endla tn 19 elumaja taga aias. |
Ajalugu Kivi on avastanud Oskar Raudmets 1973. aastal. |
Kaitsevööndi ulatus Mälestise kaitsevöönd on 50 m kivi väliskontuurist. |
Üldinfo Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades. |